Vops vääriselupaikade kaitsele
Vääriselupaik (VEP) jõudis Eesti metsa 1999. aastal, kui algas nende inventeerimine. Esiotsa nimetati paika võtmebiotoobiks. Tegu on majandatavas metsas asuvate aladega (praeguse seaduse järgi kuni 7 ha), kus on või võib olla haruldasi või ohustatud liike.
Metsaomanikele pakuti välja võimalus vabatahtlikult vääriselupaika kaitsta ja sõlmida ka 10 aastat kehtiv leping, mille alusel riik maksis hüvitist — majandusmetsa sellest osast saamata jääva majandusliku tulu korvamiseks.
Eestis enneolematu looduse kaitsmise vorm — vabatahtlik, arvestatud on ka maaomaniku huvidega — pälvis metsaomanike poolehoiu. Esimesed lepingud sõlmiti juba 1999. aastal.
Moondumiste rida
Asi arenes 2003. aastani, kui sõlmitud oli 116 lepingut. Siis keskkonnaministeerium peatas nende sõlmimise, kuna tahtis sõlmimiskorda muuta. Uue korraga pikendati lepinguaega 20 aastale, kusjuures summat ei saanud metsaomanik enam korraga kätte, vaid osade kaupa esimese kümne aasta vältel.
Väga tugevasti oli üleval keskkonnaorganisatsioonide soov, et VEPi kaitse peaks olema maaomanikele kohustuslik. Ministeerium suutis vabatahtlikkuse kui tegeliku kaitse parima garanteerija säilitada.
Järgmine katkestus tuli 2005. aasta alguses. Keegi (pakutud on eri ametnikke) leidis, et senine kord ikkagi täielikku kaitset ei võimalda, kuna metsaomanik võib ju lepingu lõppedes vääriselupaika sae sisse lüüa. Nüüd võttis uue korra väljamõtlemine aega poolteist aastat.
2006 sügisel teatas ministeerium, et jälle saab uusi lepinguid sõlmida, aga 2007. aastal tekkis veel üks paus seoses sellega, et sõlmijaks sai riigi esindajana
Erametsakeskus.
Lepingutingimused olid muutunud põhjalikult. Enam ei tuginenud VEPi kaitse riigi ja maaomaniku vahelisele usaldusele, vaid maaomanikul tuli loovutada selle ala kasutusõigus lepingu lõpuni ehk 20 aastaks riigile. Hüvitise maksmine jaotati võrdsetes osades 20 aastale.
Teisisõnul tuli metsaomanikel 2006. aastast alates lasta riik oma metsa ja kinnistusraamatusse vääriselupaiga peremeheks (ikka nii, et maamaks jääb metsaomaniku kanda) ja leppida hetke turuhindade alusel arvutatava hüvitisesumma tilgutamisega.
Veel 2008. aastal jäi lepingute sõlmimine mitmeks kuuks seisma, kui ametkondades käisid juriidilised vaidlused Erametsakeskuse riigi esindaja rolli üle.
2009. aastal sõlmiti veel 19 uut lepingut ja 2010. aastal 11. Erametsakeskuse vääriselupaikadega tegelev spetsialist Priit Jõeäär nendib, et ilmselgelt ei ole tingimused metsaomanikele enam meelepärased.
Viimane pauk
Metsaomanike valmisolek usaldada aina umbusklikumaks muutuvat lepingupartnerit ehk riiki sai viimase löögi eelmise aasta lõpus, kui vääriselupaikasid kaitsvate omanikeni jõudis maksu- ja tolliameti ringkiri.
Sellega teatati, et alates 2010. aastast ei käsitle amet VEPi hüvitist enam toetusena, mistõttu tuleb saadavalt summalt hakata maksma riigile tulumaksu.
Kontekstist on kadunud mõiste “hüvitis” ja selle asemel on “kinnisasja isikliku kasutusõigusega koormamise eest saadud tasu”.
Pärnumaa metsaomanik Leili Mihkelson, kes sõlmis riigiga lepingu 2007. aastal, pöördus õiguskantsleri poole.
Lühidalt öeldes küsis ta, kas maksu- ja tolliametil on õigus selliselt tasult tulumaksu nõuda ja kas amet on käitunud tema suhtes õiglaselt.
Veel 2007. aastal sai Leili Mihkelson maksuametist info, et VEPi lepingu tasu on tulumaksuvaba.
Praegu kehtib sama leping ja samad seadused, aga nüüd on see tasu järsku muutunud maksustatavaks.
Õiguskantsler andis õiguse maksu- ja tolliametile ning nentis seadusi analüüsides, et tegelikult oleks amet pidanud sellelt tasult tulumaksu küsima juba 2007. aastal. Maksu- ja tolliamet on õiguskantsleri hinnangul vääralt käitunud küll, aga hoopis siis, kui andis Leili Mihkelsonile 2007. aastal valeinfot.
Maksu- ja tolliamet kinnitab, et enne 2010. aastat makstud hüvitisesummadelt tagantjärele tulumaksu sisse nõudma ei hakata.
Riik ise kaitseb
Lepingute sõlmimise korra järjestikuste muudatustega on keskkonnaministeerium justkui kogemata libastunud ja hüvitis on sattunud sõnastustesse, kus teda on võimalik juriidiliselt mitmeti tõlgendada. Tulumaksu nõudmise taga on, nagu maksu- ja tolliamet selgitab, majanduslik tõlgendus.
Tegelikult on libastumist ka asja sisus. See on hästi nähtav õiguskantsleri Leili Mihkelsonile saadetud kirjas, kust leiab VEPi kaitse juriidilise tähenduse: “Vääriselupaiga kasutusõiguse tasu on nii metsaseaduse järgi /---/ kui ka oma olemuselt tulu ehk tasu selle eest, et isik (antud juhul Teie) lubab teisel isikul (antud juhul riik) kasutada kinnistut teatud kokkulepitud moel (antud juhul vääriselupaiga kaitseks).”
Teine lause kirjast: “/---/ Tasu makstaksegi selle eest, et kinnisasja omanik talub tema kinnisasja kasutamist teise isiku poolt (antud juhul peate Te taluma Teile lepinguga pandud keeldusid).”
Asja sisu on ümbertegemistega täielikult muutunud — metsaomanik on tõrjutud kaitsmisest eemale, kaitsja on riik ja omaniku kohus on vaid järgida keeldusid, mille riik on talle lepinguga seadnud. Ainult lepingu sõlmimise vabatahtlikkus on veel algsest ideest alles.
Esimesed lepingud
Eesti esimesed kuus vääriselupaiga kaitse lepingut sõlmiti
15. detsembril 1999 Sagadis VEPi pilootinventuuri lõpuseminaril.
| Lepingu nr | Maaomanik | Maakond | VEPi pindala (ha) |
| 1 | Lehti Grau | Lääne-Virumaa | 0,8 |
| 2 | Margo Aedla | Raplamaa | 1,7 |
| 4 | Teet Kivisilla | Hiiumaa | 1,0 |
| 5 | Teet Kivisilla | Hiiumaa | 0,5 |
| 6 | OÜ Maa ja Mets | Tartumaa | 0,2 |
