VÕRDLUS: 30 aastat on teinud raudruunast kõrgtehnoloogilise imemasina

Tänapäevane hea traktor peab olema võimalikult efektiivne ja maksimaalselt ökonoomne, vanasti oli kõige olulisem, et traktor üldse töötas.

Viimastel kümnenditel toimub iseäranis kiire areng elektroonika ja IT valdkonnas.

Loomulikult pole see areng jätnud kõrvale ka traktoriehitajaid. Maailma mastaabis on traktoritehnikutel kahtlemata oma pikaajaline innovatsioonipoliitika. Tehnikateadlane Ilmar Karjane on öelnud, et sisepõlemismootoriga traktori sünniga on sama lugu kui maailma loomisega: keegi ei tõenda ära, kas see käis ühe suure pauguga või kulus selleks terve nädal.

Veerand sajandit tagasi oli traktori headuse peamine näitaja see, et masin hommikul käima läks ja päev otsa ühes tükis seisis.

Agrofirmade tootmispindade ja -mahtude suurenemine, tootmise spetsialiseerumine jmt nõuavad aga üha võimsamaid ning kiiremaid traktoreid.

Traktori headuse hindamise põhilised kriteeriumid on, et traktor peab olema võimalikult efektiivne ja maksimaalselt ökonoomne. Lahtiseletatult tähendab see, et mida rohkem võimsust traktori kaalu ühe kilogrammi kohta, seda efektiivsem masin on.

Traktoritehnika arendustöö tugineb samamoodi uutele tehnilistele lahendustele.

Üha lisanduvad uued tehnoloogilised vidinad pole pelk eputamine, vaid aja nõue. Mõtled küll, et kui on üsna uus traktor, 250 hobust, töötab kui kellavärk.

Aga ei – sa oled ajast maha jäänud, sest naabrimehel on jah, pealtnäha samasugune traktor, ka 250 hobust, aga üksjagu uuem ja varustatud GPSiga, hüdropump on ka võimsam. Suudab rohkem, jõuab rohkem, oskab rohkem. Kulutab
vähem.

Ajaga peab kaasas käima ja kiiresti reageerima igale nüansile mis uus. Näiteks uute materjalide kasutuselevõtt elektroonikas on tootjatele momendi küsimus, aga kui seda momenti ei taba, oled rongist lootusetult maas.

Kusjuures – üldine reegel on vähemalt seni olnud üleilmselt selline, et autotööstuse uuendused jõuavad traktoriteni viis, teinekord isegi kümme aastat hiljem.

Võiks arvata, et traktorite liigiline struktuur võimsuse järgi on saavutanud nõutud taseme ja traktori edasine areng toimub peaasjalikult tööomaduste parandamise suunas. Mis tähendab, et traktor liigub infoühiskonna suunas.

Elektroonika ja tehismälu kasutamine traktorite tehnoloogias on saanud vältimatult aja nõudeks.

VÕRDLUS: 30 aastat on teinud raudruunast kõr gtehnoloogilise imemasina

ENNE

1980. aastatel koosnes meie põllumajandustehnika valdavalt Valgevenest, Ukrainast või Venemaalt pärit traktoritest – T-20, 25 ja 40, MTZi mudelid, T-150-K, K-700 ja 701.

Säärast mõistet nagu lisavarustus tollal ei tuntud – hea kui masinal aknad lahti käisid, kojamehi ei pidanud käsitsi liigutama ja katusel oli luuk, mille kaudu värsket tuult sisse lasta.

Kui vedas ja juppe jagus ning traktorist ise oli hoolas, sai masinat käivitada kabiinist. Teine võimalus oli rihmast käima tõmmatav käivitusmootor, kolmas „mägistarter“.

Mootori kollektori otsas oli korsten mingi hädapärase summutiga, korstna otsas teinekord ka sädemepüüdja.

Mootori küljes olid kohustuslikud lisad – kütuse-, õli- ja õhufiltrid, jahutuseks ventilaator.

Hüdraulika koosnes õlipaagist, hüdropumbast, jagajast, silindritest. Voolikuid polnud saada ja sageli liikusid traktorid ringi, õlirada taga.

Toonased traktorid rüüpasid palju kordi rohkem kütust. Kuigi seda siis keegi ei lugenud.

Tahavaatepeeglitest, sageli ka tuledest – kui just häda ei sundinud – eriti lugu ei peetud. Tehasest tulles olid need vidinad masinatel muidugi varustuses, aga pudenesid kiiresti küljest, ja polnud kellegi asi neid asendada. Tähtis oli, et masin liikus.

Esimene n-ö luksus, mis nõukogude traktoritele tehases külge monteeriti, oli T-150-K õhukonditsioneerid.

Just Kirovetsid ja seejärel ka roomiktraktor DT-75 olid esimesed, kes said turbokompressori.

Ise oli üldjuhul küll vedrustusega ja teinekord isegi käetugedega, ent vajus üsna kiiresti lääpa, hakkas narmendama, polster turritas välja.

Töö tegemisega kaasnes paratamatult kangide sikutamine, sest traktori kogu juhtimine toimus manuaalselt.

Traktoristi unistus

Istuda suures avaras kliimaseadmega elektrohüdraulilise vedrustusega varustatud vaikses kabiinis ja automaatse juhtimisega assisteerida haakemasina tööd. Jälgida põldu ja taimede tärkamist, interneti kaudu saada infot põllukaardist, vahelduseks lõpetada sissekanded ja tellimused, vaadata üle ettevõtte andmed,

et vajadusel need traktorile edasi anda.