Mõttus ostis oma erilise juustu jaoks 36 simmentali tõugu piimaorientatsiooniga veist. Tõsi, need on küll lihaveised, kuid neid hakatakse lüpsma. Tähtis pole ju piima kogus, vaid selle erilisus, seda enam, et loomad toituvad ainult heinast. Isegi silo nad ei saa. Veiseid karjatatakse looduspuhtal põllul, kus masinad iial käinud pole.

„Juustu hoiame kuus kuud kuni aasta keldris, peseme seda mitte vee või punase veiniga, vaid suitsusaunamaitselise metsakohinaga. Me võime seda puskarit muidugi ka värvida, siis lisandub spetsiifilisele lõhnale ja maitsele ka värv. Suitsusaunas töödeldud viljast aetud puskaril on eriline maitse ja lõhn. Aasta jooksul annab see puskar juustule oma lõhna ja maitse edasi ning saamegi spetsiifilise juustu, millega võiks turule minna. Kui selle juustu hulgihinna kilo maksab üle 200 või isegi 500 krooni, siis pole enam tähtis, kas ma saan hektari karjamaa peale 3000 või 9500 krooni toetust, sest mu toode müüb ise ennast ja toob hästi sisse,” seletas Meelis Mõttus.

Lõunapiim on mahetootjana tegutsenud 15 aastat ja alles nüüd hakkavad tulemused ennast pisut näitama. „Kõige õnnelikum olen, et me selle kriisi üle elasime, et Lõunapiim on alles ja omanikud pole vahetunud. Arvan, et teeme siin kauges Eestimaa nurgas õiget asja,” ütles Meelis Mõttus.