Seadusemuudatusega määrati aga erivajadustega ehk tuge vajavate õpilaste põhihariduse korraldamine kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Riik küll jätkab raskema erivajadusega lastele suunatud koolide (nn erikoolide) pidamist, kuid võimalusel lepitakse kohaliku omavalitsusega kokku nende võimalikus üleandmises.

Seaduse järgi peab nn erikoolis olema tagatud haridus-, sotsiaal ja tervishoiuvaldkonna spetsialisti teenus. Kui nende poolt pakutav üldine tugi ei anna õpilase arenguks soovitud tulemusi, siis on koolil võimalik iga õpilase suhtes rakendada koolivälise nõustamiskomisjonide soovitusel ja vanema nõusolekul tõhustatud tuge või erituge.

Seetõttu antakse nii munitsipaalkoolide kui eraüldhariduskoolide pidajatele lisaks senisele haridustoetusele kooli tegevuskuludeks täiendavaid rahalisi vahendeid (näiteks kohandatud õppevahenditeks ja keskkonna muutmiseks), kohalikele omavalitsustele aga eraldatakse vahendeid üldist tuge pakkuvate tugispetsialistide teenuse kättesaadavaks muutmiseks lastele.
MIS MUUTUS JA MIS MITTE?
  • Jõusse jäi riiklik lihtsustatud õppekava, mille alusel õpetatakse lihtsustatud, toimetuleku- ja hooldusõppel olevaid intellektipuudega lapsi.
  • Nõustamiskomisjonid nimetati ümber koolivälisteks nõustamiskomisjonideks, kuid õppenõustamise korraldamine on jätkuvalt haridus- ja teadusministeeriumi ülesanne.
  • Jätkuvalt rõhutatakse, et erivajadusega laps peaks õppima tavaklassis koos eakaaslastega, kuid seaduses on olemas võimalus õppida erikoolis, eriklassis või erirühmas.
  • Ühele õpilasele suunatud õpet alates 2018. aasta sügisest enam riigieelarvest ei rahastata. Need õpilased, kellele praegu on määratud õpetajaga kahekesi õppimine, saavad samal moel jätkata käesoleva õppeaasta lõpuni. Kõnealuse õppevormi rahastamist võib jätkata kohalik omavalitsus, riigilt saab omavalitsus lapse eest sel juhul aga täpselt samasuguse pearaha nagu väike- või tavaklassis õppiva puudega lapse eest (koefitsient 4 senise 14,3 asemel).