Berliinis konnsuusid otsimas

                     
Berliinis konnsuusid otsimas
Selline on magusast uinakust hetkeks ärganud konnsuu – pisut pahura ilmega suline nokaga kännuke.
Foto: Erakogu

Mõte Berliini külastada tekkis, kui nägin fotot sealses loomaaias elavatest konnsuudest – väikestest sulistest mütakatest, kes näevad välja nagu segu haugist ja öökullist.

Berliini loomaaias on suhteliselt väikse maa-ala peale kokku
kogutud üle 1500 loomaliigi.

Erinevalt Tallinna loomaaiast on seal ka pingviinid, pandakaru, kaelkirjakud, orangutanid ja gorillad. Loomadele on jäetud palju n-ö mänguruumi ja nende “korterid” tunduvad olevat liigile sobivalt ja piisavalt huvitavalt sisustatud, samas on nad siiski hästi vaadeldavad. Näiteks on jõehobubasseini üks sein läbipaistev ja saab jälgida looma tegemisi nii maa peal kui ka vees.

Palees elavad kaelkirjakud ja elu nautivad hülged

Olime loomaaias oma 5–6 tundi, kuid osad loomad jäid ikkagi nägemata. Näiteks kui tund enne loomaaia sulgemist kaslaste maja leidsime, oli see juba kinni ning kaardi pealt leidsime hiljem ka ööloomade maja tähistava nahkhiire, aga tegelikult me seda küll ei näinud.

Üldse oleks pidanud rohkem kaarti jälgima ja igaks juhuks tähtsamad elukad kohe üle vaatama, aga see on juba tagantjäreletarkus. Samas – kui me oleksime kaardi järgi liikunud, siis võib-olla poleks me üldse hülgeid näinudki.

Tallinna loomaaias on hülged väga igavad – ujuvad tuimalt basseinis ringi umbes sama huvitavalt kui suvalised kalad. Aga Berliinis – ma ei tea, kas tegu oli nooremate loomadega või oli asi ägedamas sisustuses – nad mängisid!

Puuri sisu oli muidugi tõesti palju ilusam ja huvitavam kui Tallinna hüljestel – üks basseini äär oli liumäelaadse kallakuga ja sealt lasksid nad suure rõõmuga alla. Lisaks igasugused basseinisopikesed, kuhu end peita ja kivid, kuhu peale ülbelt vahtima loivata, et siis kohe jälle edasi tormata – vaatama, mida teine hüljes teeb.

Siis meeldisid mulle veel muidugi jaanalinnutibud ja metssigade maja, mis oli ikka nii uhke onn, et ükski hunt seda naljalt ümber ei puhu.

Loomade majad olid üldse vahvad – näiteks piison elas Lido stiilis tarekeses ja kaelkirjakud jalutasid välja eriti kaunite ja kõrgete (no peab ju olema, kui on nii kõrge loom) idamaises stiilis kaarte alt.

Pingviine oli ka tore näha, aga midagi huvitavat nad tol päeval ei teinud, lihtsalt seisid nagu kujud, mõni ehk tatsas natuke ja jäi siis teise koha peale edasi seisma.

Veider oli ka see, et karu ja tiiger tatsasid samamoodi paariruutmeetrisel alal edasi-tagasi nagu Tallinnas, kuigi ruumi oli neil jautamiseks mitu korda rohkem. See-eest isalõvi möirgas uhkelt ja ei tatsunud totakalt.

Gorilla aga oli ikka tõeline macho – suur lihaseline elukas, võttis isaseid poose ja jõllitas pildistavaid masse põlglikult. Sama ülbelt käitus muidugi ka kõige suurem ja uhkem paavian – tundus, et ta on karja boss, sest möödaminnes sakutas ta väiksemaid, kui need liiga ülemeelikuks läksid.

Konnasuud magasid päevaund

Oma põhisihtmärk-elukat konnasuud nägin ikka ka. Mitu korda käisin vaatamas. Neid oli seal kolm tükki, üks linnumajas sees ja kaks väljas, aga kõik kolm tegelesid usinalt magamisega. Ehk korra või paar tegid silma lahti, aga oma uhket suurt suud väga mitte, tegu on siiski öölindudega. Aga väga nunnud olid nad sellegipoolest, sellised sulised nokaga kännukesed.

Ja siis leidsin ühe uue uhke linnu – kagu. Ta oli nagu täispuhutud rästas, aga punase nokaga ja vesihall – hiilis puuriääri mööda ja vaatas mind kahtlustava näoga.

Berliini loomaaias on ka lastezoo, kus saab loomi katsuda, kuid sinna me enam ei jõudnud. Teiseks korraks jäi ka veeloomade troopikamaja.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Ühine puidumüük annab omanikule parima tulu
TÜ Eesti Puidumüügikeskus tegevjuht Einar Rannula (paremal) ütleb, et käesoleva aasta siht on vahendada minimaalselt 500 000 tihumeetrit oma metsaühistutest liikmete ümarmaterjali müüki.
Visa, kuid järjekindel metsaomanike koondumine ühistutesse tingib, et ühistutel on vaja ka ühtset kanalit, mille kaudu liikmete metsadest raiutud puitu realiseerida.
Tiiki tuleb kraaniveega täita, et kalad ellu jääksid
Marge Kikkas ja Riko Voog askeldavad Härjanurme Kalatalus forellidega, kes kuumadega ilmadega ei võta sugugi kaalus juurde.
“Põud on vägev, läkski nii, nagu arvasin,” räägib Maalehe ilmatark Ilmar Tiismaa viidates päevadele, mil 30 soojakraadi tunduvad juba täiesti tavalisted.
Kas soovite maapirnikrõpsu? (2)
31. juuli 2014 08:09
Kas soovite maapirnikrõpsu?
Andeia Kaseorg ja Uku Uibopuu oma maapirnipõllul, millel kasvav on toonud neile parema tervise ning loodetavasti toob ka sissetuleku.
Uku Uibopuu ja Andeia Kaseorg kavatsevad oma kodus Tõlliste külas asutada väikeettevõtte, kus valmistavad enda aiamaal kasvatatud maapirnist krõpse, jahu, mahlu.
URMAS ROOSIMÄGI
Endine sõjaväelane ja praegune omavalitsuspoliitik Urmas Roosimägi tahab näha ümberlükkamatuid tõendeid, enne kui annab hinnangu, kes ikkagi Malaisia reisilennuki alla tulistas.
Brigaadikindral Urmas Roosimägi suudab küll Malaisia reisilennuki alla tulistanud Buki rakette lasta, kuid ei julge väita, kes juhtunus süüdi on.
Suvi – heade mõtete kogumise aeg
Annely Adermann Hispaanias Port Aventura lõbustuspargis indiaanlaste külas pärast hullu sõitu Ameerika mägedel.
Kindlasti on osa tele- ja raadiorahvast oma suvepuhkusega juba ühel pool, õnnelikud on need, kes oskasid selle just juulisse sättida.
Kuula Raadioteatrit
31. juuli 2014 05:15
ksküla
Aarne Üksküla
“Mis? Kus? Millal?” ootab küsimusi
Eelmise hooaja parima küsimuse esitajad Alina ja Alisa Beljankova.
Uus telehooaeg toob ekraanile ka Kanal 2 populaarse mälumängu “Mis? Kus? Millal?”.
Isegi lakad on suvitajaid täis
Eesti tüdruk Helena Braun ja Sitsiilia noormees Giuseppe Zenone andsid Toomarahva talu heinalakale kõrge hinde – mugav, õhurikas, ja une lõppedes oli päike juba kõrgel.
Olematu talv, külm kevad ja vihmane juuni võtsid turismiäriga tegelejatel nutuvõru suule.
Suutäis soolast ja jooki peale
Nagu suvelaadale kohane, leidus ka seekordsel Jäneda laadal ohtralt suitsuliha, mida kaasa osta või kohapeal süüa.
Mingis mõttes on aastad küll vennad: Jäneda talupäevade laadal pakutakse palju söögi-, joogi- ja vanakraami, aga vähe üllatusi.
Lottemaal sajab arvamusterahet
31. juuli 2014 05:15
Lottemaal sajab arvamusterahet
Tuntud reisisell koer Klaus lubab lapsi oma kohvrisse ning näitab omapäraselt maakaardilt, kus ta kõik käinud on.
Pärnumaal värskelt uksed avanud Lottemaa teemapark tõmbab iga päev kohale üle tuhande külastaja, aga tekitab ka vastakaid arvamusi.
Kui Kurgja rahvas kuldsel aal…
Rakendisõit pani proovile nii hobused kui ka võistlejad. Fotol võistlejad Nele Tomson, Robert Udalov ja eesti tõugu mära Rosanova, kelle omanik on Maie Kukk.
Kus võis näha ühel päeval Karl-Erik Taukarit ning Eesti oma tõugu veiseid, hobuseid ja vutte? Vastus: seal, kus esimest korda peeti ohustatud tõugude päeva ning võeti üles saade “Lauluga maale”.
Väliseestlaste lapsed otsivad noortelaagrites sidet Eestiga
Esimene laagrivahetus tutvus eesti keele ja kultuuriga Viljandimaal Veneveres. Sealsamas algab pühapäeval ka laagri viimane vahetus.
Viljandi- ja Valgamaal veedavad tänavu laagrisuve 66 Eesti päritolu noort 20 riigist.
Sada sõna
31. juuli 2014 05:15
Kõigile kulub ära üks südasuvine polaarretk
22. aprillist kuni 3. juulini 2012 tegid Timo Palo ja norralane Audun Tholfseni 1500 km pikkuse retke põhjapooluselt Teravmägede saarestikus asuvale Longyearbyenile.
Ei mingit kahtlust, kõige parem raamat praeguse palavusega kätte võtmiseks ja juba ainuüksi piltide vaatamiseks on Timo Palo “Jäine teekond”.
Viljandi folgil kõlas muusika, mis haaras rahva kaasa
Svjata Vatra solisti Ruslan Trochynskyi esinemine andis energiat lauljaga ühes rütmis mõelda ja liikuda.
Kolhoosiolümpia, mis andis elule Võrtsjärve ääres värvi
Köit sikutab V. I. Lenini nimelise näidissovhoosi võistkond koosseisus kapten Kalju Kinsigo, Ants Jantsus, Annus Sika, Vladimir (Volli) Leontjev, Märt Loim ja Aare Liibusk.
Nelikümmend viis aastat tagasi said alguse Võrtsjärve mängud, mis kiiresti kujunesid majandirahva suviseks kõrgpunktiks ning jätkuvad tagasihoidlikumal moel tänapäevani.
Viimsi looduskeskus pakub metsatarkust uudsel ja köitval moel
Sel humoorikas võtmes pildil on inimesed, kes Viimsi looduskeskuse uue maja ja näituse valmimisele kaasa aitasid: (vasakult) Jüri Lõun – loovagentuuri Pult kunstiline juht, Ago Kullisaar – ehitustööde teostaja OÜ Sulane juhatuse liige, Annes Arro – püsiekspositsiooni ideelahenduse ja hoone sisearhitektuurse lahenduse konkursi võitja tööga “Metsavägi”, (tammepuu sees) Annemarie Rammo – RMK Viimsi looduskeskuse teabespetsialist, Sirli Vijar – RMK Viimsi looduskeskuse juht, Kristjan Maasalu – RMK loodushoiuosakonna Tallinna piirkonna juht, Erika Saks – ekspositsiooni kujundustööde ja sisuliste lahenduste teostaja OÜ Pult loovjuht, Henry Liimal – ekspositsiooni programmeerimis- ja elektroonika- lahenduste teostaja The Systems OÜ juhatuse liige.
Viimsis asub ilmselt ajakohaseim loodusõppevõimalusi pakkuv RMK looduskeskus, kus lisaks muudele huviväärsustele on vaatamiseks ka püsinäitus “Metsas on väge!”.