Magasiaida varusid kasutati siis, kui saabus ikaldus ja vilja jagati siis soovijatele. Laenatud vili tuli väikese protsendiga hiljem tagasi tuua. Aidast anti vilja ka vaestele, vilja müügitulust toetati abivajajaid.

Praeguse Veski talu maadel asuv magasiait on ehitatud aastal 1891 ja sellekohane daatum koos ehitusmeeste ja vallavanema allkirjaga seinas olevatele telliskividelegi uuristatud. “Ehitisele anti saja-aastane garantii ja maja on tõesti püsti,” räägib perenaine, visates õhku küsimuse, kas tänapäeva ehitusmehed julgeksid nii pika garantii anda.

Kolhoosiajal hoiti ja jahvatati selles hoones vilja ning Liivi abikaasa Arvo oli siis viimane veskimees. Kolhooside lagunemise ajal said Jurakid magasiaida endale. Toona oli üks otsasein sisse langenud ja maja küllaltki kehvas seisus.

“Meil tekkis mõte see suur hoone taastada ja siia kultuuri tuua. Muidu käib kultuurielu peamiselt Tallinnas ja Tartus,” selgitab Liivi Jurak. Viimased 10 aastat on pere uhket maakivist hoonet kõpitsenud, nii et mullu sügisel sai uksed ka ilmarahva jaoks valla lüüa.

Ülemisel korrusel on väljas naiste käsitöönäitus, mis pärineb oma pere ja sõprade vanaemade ning vanavanaemade näppude vahelt. Alumisele korrusele seati sisse talumuuseum ja olemas on ka ruumid töötubade korraldamiseks.

“Miks mitte teha väike talumuuseum, kus säilitada asju, mille inimesed viskavad muidu tuleroaks,” ütleb perenaine.

Muuseumi ja Veski talu loomi-linde uudistamas käinud lastegruppidel on olnud ikka põnev nuputada, mille jaoks üks või teine vaatamiseks välja pandud tööriist on.