Ka sel aastal juhib pidu ja saadet Gerli Padar. Teise saatejuhi Jüri Aarma vahendusel saab teada paikkonna põnevatest ettevõtmistest ja tegusatest inimestest. Koos jõutakse tänavu läbi käia üheksa maakonda.

Näiteks ollakse uudistamas ja laulukosti viimas Kuusalu valla merepeol, Kurgjas ohustatud tõugude päeval, Illiku päevadel Orissaares ja veel mitmel pool. Sarja tuur lõpetatakse 10. augustil Tapal sealsete ajateenijate juures.

Rahvaga laulavad kaasa Anne Veski, Karl-Erik Taukar, Kristjan Kasearu, Nele-Liis Vaiksoo, Ott Lepland, Uku Suviste, Voldemar Kuslap. Päris esimest korda teevad saatesarjas kaasa Liis Lemsalu ja Birgit Õigemeel.

Saatemuusika on Antti Kammiste ansamblilt. Laulusündmused toimuvad nagu alati iga ilmaga ja tasuta.

Saate toimetaja on Piret Jürman, muusikatoimetaja Reet Linna, režissöörid Sten Lukas, Jaanus Nõgisto ja Margit Ossipova, helirežissöörid Urmas Voolpriit, Priit Kuulberg ja Maarika Kuulberg. Tootmisjuht on Jaak Tammearu, produtsent Valdur Sepp. Saatesari valmib ETV ja Maalehe koostöös.

“Lauluga maale” on ETV eetris alates 12. juulist laupäevaõhtuti.

Jüri Aarma, olete “Lauluga maale” saates kaasa teinud kõik need viis aastat, mil saade suviti eetris on olnud. Seekord käite võttemeeskonnaga üheksas maakonnas. Kellega on neis paigus plaanis kohtuda?

Nagu on kombeks saanud, jaguneb saate võttemeeskond kaheks. Üks seltskond on kontserdiplatsil juba üsna varakult kohal, teeb proovi, et esinemise ajaks oleks hääled paigas, et üldse kõik ilma viperusteta kulgeks.

Teine seltskond, kuhu kuulun ka mina, liigub enamasti ringi Maalehe bussiga. Selle ülesanded erinevad teiste omadest. Väljasõitki on varasem kui teistel, et vajalikku kohta juba hommikutundidel kohale jõuda.

Sel aastal on plaanitud üheksa reisi. Kuna salvestused algavad Põltsamaal, siis minu ülesanne koos helioperaatori, teleoperaatori, toimetaja, režissööri, loomulikult koos bussijuhi ja tihti ka mõne praktikandiga on vaadata Jõgevamaa elu ja olu laiemalt.

Tuletame meelde sedagi, et Põltsamaa oli kunagi hertsogiriigi pealinn. Laiusel, Põltsamaa lähistel, peeti Põhjasõja ajal maha isegi üks lumesõda, tõsi küll, Carl XII vägede vahel. Kurioosumina tuleb tunnistada, et selleski sõjas oli üks langenu.

Tihti maandume ka kohaliku poe taga, sest sealtki leiab värvikaid persoone. Loomulikult ei ole see peamine.

Põltsamaa lauluväljak saab “Lauluga maale” avalöögina 28. juunil olema õige põnev koht.

Mäetaguse mõisa õu Ida-Virumaal, kuhu jõuame 12. juulil, on samuti väga põnev. Maa pidi seal kõmisema, sest maa all muudkui kaevandatakse. Sealsed inimesed elavad aga päris kenasti, kuna saavad selle eest raha, et nende mail kaevandatakse.

Kolga-Aabla külaplatsil toimub 19. juulil Kuusalu valla merepidu.

Võib-olla saame kohapeal kätte mõne kaluri, aga miks mitte merest ka mõne kala. Uku Suviste laulab küll õhtul, aga selleks ajaks, kui Uku suu lahti teeb, on meie meeskond juba oma töö teinud.

Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis Pärnumaal on mu meelest nii palju huvitavat vaadata (seal on ka ajaloost rääkijaid), minu kohtumised on seotud inimestega, kellega koos talumuuseumile ringi peale teeme.

Saaremaal Illiku laiul Orissaares toimuvad Illiku päevad. Orissaare on selline koht, kuhu Saaremaale sõitja niisama lihtsalt ei satu, seepärast huvitab kindlasti ka televaatajat, mis elu sealkandis elatakse.

Läänemaale Lääne-Nigula valda jääb näiteks mitu võimsat omaaegset kultuuripesa. Miks mitte ka Haapsalu kandist läbi lipsata.

Pühajärve pargis toimub 3. augustil Otepää triatlon. Kas just triatloni rajale läheme, aga käsitöölaadale küll. Ka Tiit Vähit sai hoiatatud, et tuleme tema jutule.

10. augustil oleme Lääne-Virumaal Tapa sõjaväelinnakus, kus toimub ka “Laulge kaasa” lõpuõhtu. Arvan, et kõigepealt uurime, kust on tulnud selline nimi nagu Tapa.

Kuna Tapa on palju raudteega seotud, siis kindlasti käime ka seda teemat uurimas.

Millised on vastukajad olnud?

Vastukajad on positiivset laadi. On muidugi ka kurdetud, et miks me pole igasse valda jõudnud, kuid kõiki soove ei saa kunagi rahuldada.

Mis korvab pingelised võttepäevad?

Võttepäevad hakkavad tõesti juba varahommikul pihta, päeva jooksul tuleb läbi käia neljast-viiest paigast.

Televaataja näeb neist küll 5–7minutilisi saatelõike, aga selle kõige ülesvõtmiseks kulub mitu tundi tööd. Mõnikord peab pingsalt ootama, kas kokkulepitud ajaks ikka tuleb inimene kohale, mõnikord segab vihm tööd. Korvab selle kõik need seitse minutit, mille nimel on vaeva nähtud.

Korvab ka väga hea koostöö tiimiliikmete vahel, nende aastatega oleme üksteist nii hästi tundma õppinud, et mõistame poolelt sõnalt, aitab käeviibutusest, et aru saada, kui midagi on läinud nässu.

Oleme pika meelega üksteise suhtes. Seda laadi harmoonia on pikkadel sõitudel ja pingelises töömelus väga tähtis.

Kas need sõidud mööda Eestit on pakkunud ka üllatusi, avastamisrõõmu?

Siin võin küll öelda, et nende viie aasta jooksul on Eestimaa paigad olnud üllatusi täis. Mõni aasta tagasi üllatas Lõuna-Eestis nähtud vesioinas. See on geniaalne, peaaegu igiliikuri süsteemis töötav veepump, mis pumpab vett alt orust mäkke, praktiliselt mingit energiat selleks ei vaja. Olin väga üllatunud.

Väätsa prügimäel tabas üllatus, et kuidas prügi suudetakse ümber töötada. Kõigepealt eraldatakse muu praht, jäetakse alles alumiinium ja plast. Kõik see töödeldakse graanuliteks. Ja mida kõike sellest valmistatakse!

Igasugused purjekasõidud on mind üllatanud. Muide, ka selliseid purjekaid olen nüüd näinud, mis sõidavad mööda maad – rattad all ja puri peal.

Üllatas ka köiega rippudes sõit üle järvesilma. Kõik peale saatejuhi teadsid, et hoogu jätkub ainult järve keskpaigani. Siis tuli kas rippuma jääda või end vette kukutada. Ja nagu irvituseks ei tulnud tookord esimene kaader välja, seda rippumist ja järgnevat tuli korrata.

Maalehe vana Pobedaga on samuti igasuguseid asju juhtunud. Üllatusi on olnud maa ja ilm!

Loodan, et päike ja ilus ilm on selgi korral meie poolel, nagu kõik need viis aastat.