Maadluses pole tühiseid matše, see on täiesti selge! Isegi kui matil on vastakuti kõige väiksemad ja kergemad, käib võitlus lõpuni ja kisa tõuseb laeni.

Ei tohi minna alla andma, isegi siis, kui lootust pole! Ikka peab võitlema, sest paljugi mis võib juhtuda!

Need, kes mati servas kisajatest aru ei saa ja tahaksid öelda, et kuulge, see on ainult võistlus, pole õiges kohas ja parem, kui vait oleks.

Nii-et seegi kord polnud erand ning Maalehe maadlusturniiril andsid treenerid ja meeskonnad omade heaks kasvõi viimase hääle.

Neist üks hääl oli üsna hale — kuni Martin Plaser Alo Toomiga kreeka-rooma maadlust näitas, tegi tema pisike poeg platsi ääres nii kurba häält, et ainult põhjalik õhku viskamine väikse vaataja jälle rõõmsaks tegi.

Neid väiksemaid poisse-tüdrukuid, kes platsil kõigest kaasa elamisest hoolimata pidid kaotuse vastu võtma, sellise võttega lohutada ei saanud ning mõnigi kord jooksid matile pahameelepisarad.

Mida arvas sellest kahekordne maailmameister August Englas ning kas temalgi kunagi kaotuse pärast pisar silma tuli?

“Mina ei kaotanud,” põrutas Englas esimese hooga, siis aga muigas ja arvas, et ega see väike nutt nii paha olegi.

“Näitab, et poiss võtab maadlust hingega ja see on tähtis,” arvas vanameister.

Maalehe maadlusturniiril pani kaitseväe juhataja Riho Terras aga välja eiauhinna kõige võitluslikumale maadlejale. Tänavu läks see Mario Mägisalule, kes veel paar sekundit enne matši lõppu oli kaotusseisus, kuid ei heitnud meelt, riskis minna välja julgele heitele ning võitis oma kaalukategoorias tänu sellele esikoha.

Siin mõned näited sellest, et platsi kõrval läheb närv vahel rohkem üles, kui platsi peal olles: