Jäädvustame Eesti elu: Jaan, talus üles kasvanud kaapekakk
Traditsiooni järgides pidi talu saama pärandiks vanim poeg Evald, kes Jänedal ka põllumeheks õppis. Kaks järgmist poiss ja tüdruk, Koit ja Lea kanti kalmule juba varases lapseeas. Nemad olid sõjaohvrid. Isa oli Vabadussõjas, ema kanda oli kogu talutöö ja arstiabi asus 50 km kaugusel Võrus või 60 km kaugusel Tartus.
Tütar Virvest pidi saama haritud taluperenaine ja kaapekakust Jaanist haritlane. Virve läks õppima Räpina Aianduskooli ja kui isa ostis Petserisse majad, läks õppima Petseri Ühishumanitaargümnaasiumi. Jaan lõpetades algkooli järgnes õele.
Jaani isa ja vend olid kaitseliitlased, ema naiskodukaitsja, õde kodutütar. Jaanist sai noorkotkas.
Teine Maailmasõda ja Vene okupatsioon tegid suured korrektuurid. Evald koos perega vajus Läänemerre koos Moelroga. Virve suri ootamatult peale seda kui 1947.a kulakuks tunnistatud vanemad 1949.a küüditamisele kuulusid ja elukaaslane kui Saksa okupatsiooniaegne politseinik vangistati. Abikaasa, Saksa armee ohvitser oli põgenenud läände.
Jäid ema, isa ja kaapekakk. Tulevikust oli saanud kauge unistuste möödanik.
Jaan ei olnud enam tavaline maapoiss, ta oli õppinud gümnaasiumis, töötanud raudteel, sõdinud Narva pataljoniga Tserkassi kotis, Sinimägedes ja Krivasoos, istunud vene vangilaagris ning jäänud ellu!
Nii lihtne see oligi!
Räpina
Eelmise sajandi algul oli loomulik, et maal talus elas koos kolm, vahel isegi neli põlvkonda.
Jaani peres, Jaan pere kaapekakk (pere noorim) oli veel sündimata kui esiklapsele, poeg Evaldile, tulevasele taluperemehele hakkas vanaema Leena jagama kirjatarkust.
Evald saab üsna kiiresti aabitsast tähed selgeks ja koos vanaemaga loetakse a, be, ce, de, e, ehv, ge, ha, i, jot, jne. On vaja hakata sõnu kokku lugema. Evald loeb: ka u ka ka –kikas, en u ka ka –pupe, ka o e är –peni, en u ge a –väits, ss ä är ka –hame jne.
Vanaemal tuleb tähtede kohal olevad pildid sulgeda ja tähtede kokkulugemine sõnadeks hakkab tasapisi laabuma, õiged sõnad hakkavad kuju võtma, olgugi raskustega: en u ka ka –nukk, ka o e är –koer, en u ge a –nuga jne.
Keeruline on võrukal eesti keeles lugema õppida!
Jaan omandas lugemisoskuse vanema venna ja õe sabas üsna kiiresti ja valutult. Kirjutamise õppimisel tikkus vahel vasak käsi paremast ette ruttama ja teda tuli taltsutada. Joonistamises aga omas vasak täieliku prioriteedi.
Elu on juba kord selline keerdkäikudega.
Räpina
Meelva küla Aado talupere noorim, võru keeles kaapekakk, ristinimega Jaan, oli rüblikuvaimuga poisinaga, kes paigal ei püsinud ja igale asjale näpud taha ajas. Nii sattus ta parema käe pihku palava pliidi palava ukse palav raudne linginupp.
Suure häda ja valukisa järel seoti käsi, pikaks ajaks, paranemiseni sidemesse – ja asju tuli hakata ajama vasaku käega.
Aega läks, peo paranes, asju ajas edasi aga vasak käsi! Nüüd läks sidemesse, õieti kotti, vasak et parem taas saaks alustada!
Aga paremast kasvas tööpõlgur!
Koolis mängides rahvastepalli püüdis nii õnnetult et pöial löödi liikmest, vasak tõmbas liikmesse tagasi. Söömine vasakuga oli selge juba lapsepõlvest.
Vanuigi, pensionipõlves, olles külas kukkus võõrast voodist paremale õlale nii, et pidi läbi tegema mitu taastusravi kuuri enne kui käsi taas tööle asus. Ons Jaani parem käsi tööpõlgur või kuidas?
Jaani naabrimees on sünnilt vasakukäeline. Kirjutab küll paremaga, sest tolleaegne kool ei aktsepteerinud vasakukäelist kirjutamist. Ise ta kommenteerib: „Parem on mul peenema töö jaoks nagu teretamine ja kirjutamine, vasak on mustatöömees saeb, lõhub, lööb ja tegutseb!
Ongi nii!
Tšerkassi kott 1944 veebruar
Jaan, peas paar pisikest mürsukildu ja rikkalikult viljakat Ukraina mustmulda, frentši nööpaugus verwundete (haavatu) lapakas, sõidutatakse lazaretti autoga väljatungi alustamise lähtekohta Sanderovkasse.
Väljatungini on jäänud loetud tunnid. Autosse jäid lamavad haavatud, teised võivad ringi vaadata. Korraga on kohal „punakotkad“, ees hävitajad järel pommitajad. Jaani silme all saab täistabamuse nende Lazarettenauto. Koos raskesti haavatutega lendab õhku ka see väike varanatuke mis Jaanil oli sõduriranitsas sõdurivarustusest ja kodumaameenetest. Seljas ainult frentš, taskus Soldbuch ja Tachentuch (sõduriraamat ja taskurätt). Nii alustas Jaan väljatungi Tšerkassi kotist!
17.veebruari öösel algas väljatung ja jalgsimatk kotisuu poole! Ees ründeüksused, nende seas ka Narva pataljoni ründegrupp, järel umbes 50-tuhandeline sõdurivägi autodel, hobuveokitel ja jala. Autod ja kahurid vajusid peatselt Ukraina sulaks läinud mustmulda, edasi said vaid roomikmasinad ja hobuveokid. Liiguti hanereas ürgorus, venelane vahtis aga iga väiksemagi käänaku taga. Kusagilt väljalastud, suure tankimürsu kild jõudis ka Jaani säärelihasesse ja püsis seal mitu kuud kuni arstide imestuseks ise sealt välja hüppas!
Jaan nägi ürgoru kõrvalharus varitsevat T-40-t, mis oma kahureist tema silme all tulistas pilbasteks hobuveoki haavatutega. Jaan varitses nagu tankki, ilmselt kavaldas Jaan tankikomandöri üle ja ta jõudis, kuigi topelthaavatuna, kotist välja Lõsjankasse.
Järgnes Faldlazarette Bessaraabias.
Esimene lahing oli võidetud?
Marchbefehl 1944 september
Välilaatsaretid likvideeritakse. Haavatud kelle käed, jalad enam-vähem liiguvad saadetakse rindele, teised sõidutatakse Saksamaale.
Jaani on saadetud välihaiglast välihaiglasse ja nüüd jõudnud likviteeritavasse Tihemetsa Weltlazarette ning saadetakse nüüd väeossa.
Astuvad Tamsalus rongilt, samas Weldkomandanduur. Astuval sisse ja ees ootab üllatus: Marchbefehl Tabiverre, vaatamata protestile, et Narva pataljon on rindel Krivasoos. Tuleb minna.
Kuna jaama jõuab just tühi kaubarong, tühja vagusi uks lahti hüppab Jaan vagunisse. Sõdurpoisi asi, katsu sa sõjameest rindeleminekul takistada. Vagunis aga, üksikul kaubakastil istub neidis kes kohkunult püsti hüppab. Jänes visatakse vagunist! Kuid mõlemad reisijad on jänesed, reisitakse sõbralikult koos.
Jõgeval neidise rongilt hüpates teab Jaan, kes ja kust on Helje ja vastupidi. Ja nende edaspidised teerajad ristuvad lausa ootamatutes situatsioonides. Tulevikul on sageli võime luua uusi õnnelikke kui ka mälestusväärseid kurbi kohtumisi, nii juhtub ka Jaani ja Heljaga.
Jaan käinud ära Tabivere komandanduuris, Emajõe äärses rindelõigus leidmata oma väeosa, naaseb Tabiverre. Saab befehli Tapale ja siin selgub ikkagi, et 20.füselier, endine Narva pataljon on tõesti Sinimägedest toodud, peale uue täienduse saamist, Krivasohu. Nii siis Krivasohu!
Ülikooli
Väimela PT 1946.a kiitusega lõpetajad läksid neile broneeritud kohtadele, kuid TRÜ oli välja kuulutanud täiendava vastuvõtu Põllumajandusteaduskonda, vist ka mõnda teise teaduskonda. Suurendati limiiti, sest kaadripuudus oli kohutav.
Kandideerida lubati kõigil. Eelmisel aastal lõpetanud Rein ei lõpetanud kiitusega ja ei saanud ülikooli minna, nüüd aga otsustas kandideerida. Rein töötas aasta otsa tehnikumi õppemajandi agronoomina. Kuna Jaan oli juhtimispraktikal Tehnikumi õppemajandis olid nad sõbrunenud ja nüüd kutsus Rein ka Jaani temaga ühinema. Rein oli juba varem mõlgutanud ülikooli mõtteid ja veidi ka ettevalmistusi teinud, Jaan polnud veel edaspidisele üldse mõelnud.
Jaan oli gümna uksest viimati sisse astunud 1943.a kevadtalvel enne raudteele tööle minekut. Pidi olema julgust ja „vana rasva“. Füüsika ja keemia 5, eesti keele suuline 4, kirjalik 3, vene keele kirjalikku ei saanudki Jaan teada, enda arvates 2, saksa keele suuline 2. Rein sooritas oma eksamid kõik kenasti, pooleks 4-jad ja 3-ed.
Jaan saatis Reinu dekanaadini, ülikooli vastuvõttu vormistama, et siis koos tagasi Väimelasse sõita. Jooksuga tuli aga Rein dekanaadist ja kutsus ka Jaani kohe dokumente vormistama, sest ka Jaan oli vastu võetud Tartu Riiklikku Ülikooli Põllumajanduse Teaduskonna üliõpilaseks.
Ja nii tegi sõber Jaanist tudengi.
Võru ETJ otsis neile tööle suunatud Taani meest, aga meest polnud kusagil.
