17-aastaselt tegi valmis kaevu, mis oli paekivini (umbes 2,5 m) kaevatud pinnasesse ja vooderdatud põllult toodud graniitkividega. Teist niipalju tuli lõhkuda paekivisse. Selleks kasutas ta puurimis- lõhkamistöid. Luges vastavat kirjandust, tegi eksami lõhkeainete kasutamisest ja sai loa osta lõhkeaineid ja teha lõhketöid. Puurimine toimus käsitsi meislitaolise puuri ja haamriga. Kui auk valmis, tuli panna sisse lõhkeaine ja detonaator süütenööriga ning tropiks peale savi. Siis tuli otsa ja kiiresti kaevust välja. Kui käis viimane pauk ja vesi sisse tuli, oli veidi aja pärast kohal naaber umbes poole kilomeetri kauguselt ja ütles: „Poiss, mis sa tegid? Lasid mu kaevu tühjaks?“ Tema kaev polnud nii sügav, kuid asus sama veesoone peal.

Kui Mihkel Danbush 1922.a. jõululaupäeval 59a ja 11kuu vanuselt suri, oli minu isa sõjaväes (kroonuteenistuses tema väljenduse järgi), olid naabri viis venda ehitanud keset küla, osaliselt Vainu talu maale saeveski. Kasutati aurumasinat. Valdavad läänetuuled tõid korstnast väljuvad tulelondid Vainu talu poole, nii et oli oht õlgkatusega maja süttimiseks. Mingid jutud ei aidanud. Me olime ju vabrikandid, ei sina, poisike meie vastu saa. Isa andis asja kohtusse. Seda teed tuli ligi 10 aastat käia. Advokaadiks oli Jaan Teemant. Kui Teemant riigivanemaks sai, ütles ta, et ei saa enam selle asjaga tegeleda. Hakka ise enda kaitsjaks, saad hakkama küll. Ja saigi. Puuri meeste advokaat Rosen oli sunnitud kohtusaalist lahkuma, muidu oleks ta oma ameti kaotanud.

1949.a. 25.märtsil küüditati tema noorem õde Anna koos lastega Siberisse. Vanem poeg Arnold Sõlg Nõukogude Armees rooduvanem, isa Gustav Sõlg oli tööl Turbas. Ta jäi kogemata maha. Küsis minu isalt, mis teha. „Tule meile, eks hiljem näis, mis saab,“ ütles isa. Tehti meile tagakambri põranda alla peidik, kus ta elas suveni. Meil oli aga juba tehtud kolhoos „Kalev“. Suvel oli Gustav koos minu emaga metsas, tegid heina ja magasid heinaküünis. Seal lähedal käisid haarangud. Augustis läks Gustav isa vanema õe Elisa juurde Vedra külasse ja elas seal kuni detsembrini. Siis pani endale talveriided selga, seljakott topiti leiba ja suitsusinki täis ja Haapsalust ostis pileti otse Novosibirski oblasti Tsulõmi jaama ning sõitis oma perekonna juurde. Minu isa töötas kolhoosis kuni surmani.