Talus oli peremeheks Arnold Iloste, vanaisa poeg. Ragani talu paiknes meie Niidu talust paari kilomeetri kaugusel loode suunas.

Esimesed mälestused vanaisast pärinevad 1930-date teisest poolest kui mina võisin olla 5-6 aastane. Käisime tihti “Ragani pääl” nagu meie kandis kombeks oli öelda. Vanaisa oli loomult vaikne ning heasoovlik. Ikka on meeles, et tal oli alati midagi varuks külalistele pakkuda; kas mõni õun või peotäis pähkleid. Meile, lastele, tegi see suurt rõõmu. Suvisel ajal viis vanaisa meid aeda marju ja õunu sööma. Meie aga kartsime mesilasi, kes võõrast lõhna aias ei sallinud ja ründasid meid kui me mesipuudele liialt lähedale juhtusime minema. Vanaisa mesilasi ei kartnud ja teda ei nõelatud ka.

Kui onu Arno raadio ostis, olime sagedased külalised Ragani talus. Vanaisa manitses meid vaikselt istuma ja kuulama seda imelist heli, mis sellest ilusast läikivast kastist kuuldavale tuli. Pühapäeviti anti raadiost edasi jumalateenistust, siis kogunesid kõik raadioaparaadi ümber. Vanaisa ei olnud usklik inimene, aga ta ei olnud ka kiriku vastane, nagu ka kogu nende suur pere.

Vanaisal ja vanaemal oli kokku 9 last – 2 poega ja 7 tütart. Neist 8 olid juba 1930-date aastate lõpus abielus. Kõik nad elasid Pärnumaal Tali vallas, kuhu kuulus ka Ragani talu. Pühapäeviti talus tööd ei tehtud, väljaarvatud kariloomade eest hoolitsemine, sest nemad tahtsid süüa-juua ja lehmad lüpsmist. Vanaisa hoolitses jõudumööda hobuste eest, need olid tema suured lemmikud. Kui vanaisa läks karjamaale hobust püüdma ükskõik millise riista etterakendamiseks, oli tal alati tubli kannikas leiba kaasas. Hobune ise, keda ta hüüdis, tuli vanaisale hirnatades vastu, juba teades, et vanaisa ei tule ilma leivata.

Puhkepausidel põllul töötades leidus Papi taskusopis tükike leivakoorukest veolooma jaoks ning töö edenes jõudsalt.
Peale põllutöö oli vanaisa hooleks heinatööriistad. Ta valmistas ja parandas neid. Ka vankrid-reed, hobuseriistad, labida- ja hanguvarred – ikka vanaisa meisterdada-korrastada.

Ragani talu ei olnud suur ega ka väike. Nõukogude võim pani täpselt asja paika – keskmik. Sõja ajal mobiliseeriti vanaisa noorem poeg Eduard Saksa sõjaväkke, kust ta enam tagasi ei tulnudki. 1944. aasta lõpul arreteeriti teine poeg Arnold, kes 1945. aastal Venemaa vangilaagris suri nagu meie isagi.

Vanaisa koos vanaemaga aeti oma kodust välja. Nad leidsid varjupaiga meil, Niidul. Vanaisa, olles juba vana mees, abistas meid kõikidel talutöödel. Õpetas mindki “atra seadma” ja “külima”. Tema abiga korrastasime adrad-äkked, kõik “ruid-mutrid” tuli üle pingutada ning “elitada”.

Minnes kevadel põllule esimest seemet mulda viskama, kallas vanaisa külimitu viljaseemet täis, laskus põlvili mullale, pani käed palveks rinnale kokku ja palus Jumalalt õnnistust põllumehe tööle ning lahket-rohket viljasaaki. Austusest vanaisa vastu ei tahtnud mina teda segada sellel tähtsal toimingul, vaid hoidusin eemale, mitme sammu kaugusele.
1947. aasta suvel suri vanaisa abikaasa – vanaema, kes oli juba pikemat aega voodihaige. Vanaisa jäi veelgi vaiksemaks, eelistades vabadel hetkedel üksindust. Ei olnud enam vanaisa huultelt kuulda vileviisi, mida tema juures varasematel töödel-tegemistel oli tavaline.

Mõnikord me palusime vanaisa tulla neljandaks käeks kaardilauda. Tema harrastas vaid ühte mängu – Lambapead. Vanaisa oskas seda mängu hästi ja temaga paaris mängides oldi ka võidumehed, kuid seda seni kuni avastasime, et vanaisa prilliklaasid peegeldasid suurepäraselt tema kaardipartiid, mida ta hoidis üsna ligidal prillidele. Niimoodi tähelepanelikult prilliklaase jälgides oli selge pilt vanaisa mänguseisust. Muidugi ei olnud see meie, poiste, poolt aus tegu, aga sellega sai teinekord niipalju nalja, et vanamees mitte ei taibanud, mis nende vallatute poistega lahti on ja kaotus ikka vanaisa ja tema paarimehe poolel on. Mina olin vanema venna Hansuga paaris, vanaisal ikka keegi pühapäeval meile külla tulnud koolivend. Meie Hansuga püüdsime seda saladust hoida, aga kus tegijaid, seal nägijaid. Üsna pea olime paljastatud, aga vanaisale ei tahtnud me iitsatadagi, et tema kulul nii palju nalja sai ja mis võis olla selle ülemeeliku tuju põhjuseks. Ega need kaotused kaardimängus vanaisa eriti ei häirinudki, peaasi, et poistega mängida sai.

Mõnikord läks vanaisa uitama. Läks mööda suure magistraalkraavi kallast kuni Kaasiku talu piirini. Seisatas, silitas meie mahlakase krobedat tüve, istus puhkama kraavivallil suurele kivile. Sealt suundus läbi kännustiku metsatukka, kuhu ta jäi mõnikord üsna mitmeks tunniks. Tulnud koju tagasi, heitis voodisse pikali puhkama. Küsimuse peale: “Mida sa metsas tegid?” kostis vanaisa – “Metsas on ilusad marjad.” Muidugi mõista juhul, kui marjad juba valmis olid, kas siis maasikad, mustikad või pohlad, ka vaarikaid oli meie kodu ümbruses palju. Vanaisale meeldisid marjad ja kodune loodus. See vihje, et metsas on ilusad marjad, oli teistele nagu soovituseks või ka käsuks metsa marjule minna. Meie, kõik kolm venda olime sagedased marjul ja seenel käijad, samuti meie ema.

Papi oma metsaskäikudel oli juba jõulukuusegi valmis vaadanud, tema juhatuse järgi saigi see kuusekene üles otsitud ja jõulupühadeks koju toodud.

Ükskord tõi vanaisa endale kepitooriku, millest ta hiljem endale toreda jalutuskepi meisterdas. Luupeaga taskunuga oli Papil ikka alati kaasas, selle noaga nikerdas ta ka mitmesuguseid pajupille. Kui me mitmekesi need pillid hüüdma panime ja vanaisa oma mitme auguga vilepillil tilu-lilu ka välja võlus, oli kontsert meie arvates parim, mida olime kunagi kogenud.

Minu meelest oli vanaisa musikaalne inimene. Seda võis järeldada tema vilekontsertide järgi. Ta olevat noores eas mänginud viiulit ja torupilli.

Mõisas teol käies oli ta ka piipu suitsetanud, sest kes ei suitsetanud, seda polevat lubatud töö juures hinge tõmmata. Kes aga olnud piibumees, lastud ikka piip lõpuni tõmmata. Minu ema rääkis, et lapsena nad toppinud mõnikord vanaisa piipu. Ükskord tulnud nad õdedega mõttele, et panevad vanamehe piibu põhja püssirohtu ja peale tubakat. Püssirohu sarv olevat olnud kättesaadavas kohas, lauasahtlis. Papi süüdanud pahaaimamatult piibu, tõmmanud mõned mahvid, kui sutsakas käinud ja piip lennanud vanamehe suust. Eks sellega kaasnes paksu pahandust kui palju, aga viimaseks piibuks see vanaisale jäi.

Laadasõitudel oli vanaisa ikka lubanud endale kortli viina ka, mille mõõtu mina küll ei oska arvata. Laadalt tulles käidi ikka kõrtsist läbi, kus sai ka kehakinnitust.

Vanaisal oli palju raha, aga häda oli selles, et see tsaariaegne vene raha ei maksnud enam juba palju aastaid. Eesti kroone olevat tal ka palju panka jäänud, kuid nõukogude võim ei tunnistanud ei ühte ega teist.

Vanaisa ükskord jutustas meile, kuidas ta nahaparkalile loomanahku parkida viis. Kilingi Nõmmes tegutses nahaparkal, kes oli kirjaoskamatu ja kõneles halvasti eesti keelt. Et peremees oli kirjaoskamatu, andis ta töö tellijale parkimiseks toodud loomanaha eest pulga. Ühesõnaga niimitu pulka, mitu oli nahku. Pulga peale tehti noaga märge, kas vasika-, lamba- või muu looma nahk. Neid märke tundis vaid nahaparkal ise. Nahad parkimiseks vastu võetud ja pulgad nahatoojale vastu antud, öeldi ka tärmin, millal pargitud nahad kätte saab.

Läinud siis vanaisa nahkade järele. Ega seda Nõmme-reisi ainult nahkade pärast ette võetud, muudki asjaajamist tuli alevis ette. Hobusega reis Nõmmes käia oli tubli päevatöö. Seekord aga juhtunud nõnda, et Papi oli pulgad maha unustanud ja nahad jäid kätte saamata. Peremees öelnud -“ Kui pulkit ei ole, siis nahkat ei saa!” Selge ja arusaadav - kui pulka ei ole, siis nahku ei saa!

Mammi, meie vanaema, aitas ema tubastel töödel. Tema tegeles kangastelgedega, ketramisega, kudumisega ja teiste töödega. Ta oli nii vaikne inimene, et ma ei mäleta õieti tema häältki enam…
Mammi tervis jäi päevpäevalt viletsamaks ja lõpuks jäi ta päris voodihaigeks.