Kohev lumehang nagu elevant

17.01.2016 läksin kasktalvist veelinnuloendust tegema Munalaskme oja vesikonnas. Veetõusme allikal seekord veelinde polnud, aga vastaskaldal köitis pilku hoopis uhke kohev lumehang nagu kaldast üles roniv elevant, kes tagumiste jalgadega toetus kaldale või vette, jäme kere nõtkelt sirutumas üles, parem esijalg kõrgemal kaldal, suured kõrvad lehvimas mõlemal pool pead ja lont graatsiliselt püsti tõstetud.

Veel paar sammu ja ongi kaldast üles saanud. Astusin edasi, sama hang teise nurga all hoopis kas kaldast alla laskuv krokodill, pea või koon veepiirini jõudmas või allikavett jooma tulnud valge karu, esijalad toetamas suurt keret, pea küünitumas veeni!

9.01 sama vaatepilti nautida enam polnud võimalik, lumi elab oma elu, pudenes tükkhaaval potsatades allikavette. Huvitav, kuidas nii peened oksad ja mõned murdunud tüved suure koheva hange suutsid nii maaliliselt teatud aja koos hoida?