Möödusid aastad, aga vana peatus ootas asjatult reisijaid ja busse. Nukralt vaatas ta kaunitele Ikarustele järele, mis vahel harva poetas reisija maha Liiva küla teeotsas. Saabusid uued vabaduse tuuled, aga vana peatus seisis truult oma postil – oodates oma Godot'd.

Läksid aastad ja eurorahaga hakati ehitama uut neljarealist Tallinna–Tartu maanteed. Tee tuli vägev ja nägi välja nagu trimmis soldat rivis. Külarahva jaoks ehitati kogumistee, mis pidi ühendama küla alevikuga.

Vana bussipeatus lammutati ja viidi kogumisteele. Sellele ehitati lausa klaaspaviljon ja sisse istepink, kus jalga puhata. Et peatusel oleks mugav oma mõtteid mõlgutada, nihutati teda Karla ja Liiva küla piirile. Algul oli Liiva küla bussiootepaviljon väga uhke, sest ta oli nüüd päris “euro”, mitte enam “vene” oma. Aga oh häda! Möödus suvi, sügis, talv, kuid bussipeatus ootas ikka veel reisijaid ja busse, mida aga ei tulnud ega tulnud. Ka koolibuss vuras rõõmsalt temast mööda ja peatus Liiva küla keskuse sildi all, et võtta peale need mõnedki lapsed, kes külast koolis käisid.

Bussiootepaviljon kortsutas kulmu, vaatas igatsevalt kaugusesse ja ohkas: “Pole midagi, eks ma ootan veel! Küll Godot tuleb! Kui ta täna ei tule, tuleb homme või ülehomme või üleüle...”