Sellest peale on vist maasikakorjamine alati seotud mul mingi rõõmu-valmistamise mõttega. Ja alati on siis soe suvi ja pea läheb uimaseks ja marjad on tihti kuskil lehe all peidus, aga need on just kõige ilusamad ja sa vaevalt puudutad teda, kui juba libisebki pihku - usaldavalt kuidagi.

Ise ei mõtlegi õieti muule, kui maasikamarjadele, sest pead neid kogu aeg silmadega otsima, parmud tiirutavad, lehelinnud silksuvad ja laps-olemise-tunne tuleb peale.

Kui tore on neid talvel väiksele lapsepõnnile anda.