Koolis sain käia kolme riigikorra ajal: Eesti, Vene, Saksa ja jälle Vene. Minu lapsepõlv möödus suures kitsikuses. Midagi ei olnud. Olen koolis käinud pasteldega. Lastel, kel kodune olukord parem, ei olnud teiste poolt alandusi taluda. Oma lapsele ikka kombineeriti kuidagi.

Talus tehti tohutult tööd ja käsitsi. Tänapäeva noor inimene ei suuda sellist elu ette kujutada. Kasvatati liha ja kedrati kooti, õmmeldi riided selga, voodisse, kuhu iganes. Kasvatati lambaid – jälle kraasiti, kedrati, kooti kampsunid, sokid, kindad, tekid voodisse jne.

Sõjaajal ei olnud suhkrut, kasvatati suhkrupeeti, tehti siirupit. Metsades kasvas marju – pohlad, jõhvikad, mustikad säilisid suhkruta. Korjati seeni, soolati. Ega poest muud ostetudki kui soola ja kala (silgud). Aeg möödus, kasuvennad tõid naised majja. Minu elu nad kergemaks ei teinud. Olingi üleliigne. Külas minuvanune tüdruk (16a) oli juba teenimas. Kord võttis ta minu kaasa, tööd otsima. Ööd olime minu sugulaste pool. Siis otsustasid minu tädi abikaasaga, et võiksin ju neilgi elada. Mul suur rõõm! Pandi puunorm peale. Sain ju 16.aastakseks. Tädil mehega kahepeale 100 tihumeetrit ja minul 50 tihumeetrit. Kui tegemata, oleks põhjus Siberi tee ette võtmiseks. Oli kulakuks tegemise aeg. Võõrast tööjõudu ei tohtinud kasutada. Minu olukord oli väga keeruline. Olin ju kodutu, vanemateta, sain kodukohast umbes 10km kaugusele külanõukogu käskjalaks. Tädi andis jalgratta mulle kasutada. Nii ma käisin kaugetes külades külavanematele käskusi laiali jagamas. Porised teed ja pimedad õhtud.

Palka selle töö eest ei makstud, aga mul oli töö. Algas kolhoosiaeg. Olin vahepeal elukohta vahetanud. Leidus häid inimesi, kes mulle oma kodus voodi jaoks ruumi andsid. Omast toast polnud unistada. Kolhoosist palka ei saanud, loomad olid näljas. Maksti normipäevast kopikaid, abistamiskassale võeti sealtki maha riigilõiv. Oli näiteks munanorm. Mul ei olnud maad ega kanu. Oli ainult teine perekonnanimi, kus elasin. Varumisvolinik oli peaaegu igapäevane külaline võlga nõudmas. Ei olnud mul ka varandust, mida üles kirjutada. Sel ajal kandsid naised punarebase kraesid. Mul oli selline praakkrae olemas, tänu onule. Selle siis üles kirjutas. Lugu lõppes sellega, et õde viis munanormi ära – 30 muna. Ei olnud minul raha, et mune osta.

Esimesed kolhoosiaastad olid väga vihmased. Mis ka põllul kasvas, kätte ei saanud. Tehnika ka vilets. Lasin end rääkida lauta tööle. Kui ma ei eksi, oli aasta 1951 või 1952. Meil valmis uus laut, laudpõranda ja suurte sõimedega. Lehm sai päevas 1,5 kilo heina ja 1,5 kilo põhku. Koorem toodi üle kaalu, vedaja andis kviitungi, ise arvestasid, kaua sellega saab ja millal uus koorem. Lehmad olid uues laudas näljas, maas, tõsta ja talitajad said isegi normipäevi lehmade tõstmise eest. Ega kolhoosist noori minema lastud. Ainult kooli. Oli ajalehes kuulutus: Avanduse P/M kool võtab õpilasi üheks aastaks õppima. Kasutasin võimalust. Üheks aastaks tore koolielu! Oli tõesti tore ja toredad koolikaaslased. Ja hea oli ka see, et pärast kooli võis valida, kuhu elama, tööle minna, kahe oolikaaslasega valisime Viljandis majandi, aga sealt tulime mõne kuu pärast tulema. Uueks ja jäädavaks elukohaks sai Paide Estonia kolhoos. Siia tulime ja siin oleme. Sain jälle lauta tööle, lüpsjaks. Selles majandis jätkus lehmadel süüa ja andsid piima. Hea väljalüpsiga sain isegi eesrindlase kuulsust maitsta. Teenistus korralik. Maksti preemiaid. Majandit juhtis esimees Heino Marrandi ja loomakasvatust peazootehnik Peeter Kibe. Minu austus ja lugupidamine neile!
Käis majade ehitus. Kuna kogu elu olnud kodutu, lasin kolhoolis ka endale ehitada, pärast palgast ja preemiatest maksin. Nõnda ka kodu lõpuks olemas.

Abiellusin õnnetult alkohoolikuga. Meil on kaks armast, tublit last, kes tuli mul üksi ja laudatöö kõrvalt kasvatada. Sel ajal ei olnud kuulnudki toetustest, mis nüüd riik peab maksma. Lapsed ammugi pereinimesed. Poeg perega kodus ja tütar Lääne-Virumaal Vinnis. Olen vanaema neljale lapselapsele. Ja endal elu viimases staadiumis. Kogu pika elu lühike kokkuvõte.