30 aastat Sindi mälu- ja kompetentsikeskust

4. juunil möödus 30 aastat Sindi Muuseumi asutamisest, mida nädalapäevad tagasi tähistati Sindi Gümnaasiumi algklassi õpilaste kodulooliste uurimustulemuste tutvustamisega.

Eesti muuseumite ajalugu on pisut üle 200 aasta vana ja praegu saab ühtekokku loetleda veidi enam kui veerandtuhat erineva suurusega mäluasutust, mis säilitavad 2004. aasta andmeil ligikaudu 8,1 miljonit museaali. Oma tagasihoidliku, aga asendamatu koguga kuulub teiste hulka tugeva elujõulisusega ka Sindi vabriku 150. aastapäevaks 1983. a 4. juunil avatud vabriku koduloomuuseum. Viimased 15 aastat on Sindi Muuseum tegutsenud linnavalitsuse allasutusena.

Kõige üldisemas mõistes tähendab muuseum kultuuripärandit koguvat ja säilitavat tegevust. „Mitte tunda oma kodukohta on näotu ja häbiväärne, seda aga põhjalikult tundma õppida ja uurida on nii kiiduväärne kui ka austav,“ loen Sindi Muuseumi külalisteraamatusse tehtud sissekannet.

Üldistatult tuntakse kultuuripärandina kõike, mis väärib kultuuris säilitamist ja millest antakse teateid edasi järgnevatele põlvkondadele. Mida konkreetselt pärandiks peetakse, sõltub ühiskonna või kitsamalt võetuna mingi kindla kogukonna väärtushinnangutest. Aja kestel võivad hinnangud muutuda ja kultuuripärand ise täieneda või teiseneda – saades nõnda ühe piirkonna sotsiaalse ja majandusliku siduvuse ilminguks.

„Muuseumi roll ühiskonnas on aja jooksul muutunud ja alanud sajand asetab mäluasutused uudsesse olukorda, pannes oma teadmisi, arusaame ja eesmärke ümber hindama,“ selgitab Heidi Vellend, kes on Sindi Muuseumi tööd juhatanud alates 2002. aasta 1. septembrist saadik. Mida oodata 21. sajandi muuseumilt? „Üheks

võimaluseks laiendada muuseumide panust ühiskonnas on haridusalane töö, mida peetakse üha ulatuslikumalt ka mäluasutuse keskseks ülesandeks,“ vastab Vellend, kes teeb samas viite Eesti muuseumide visioonile kuni aastani 2015 (21. sajandi Eesti muuseumid. Arengu põhisuunad 2006 – 2015. Kultuuriministeerium. Tallinn, 2006.). Muuseume nähakse haridusasutustena, mis pakuvad kogemusi, teadmisi ja meelelahutust. Museaalide kogude näol on muuseumide kasutuses väga suur hulk teavet, mida targalt valitud meetodite ja programmide abil võib õpilaste koolihariduse rikastamiseks edukalt kasutada, vahendab 10-aastase muuseumitöö kogemusega juhataja Sireli Uusmaa artiklit „Muuseumiharidusest – kuidas ja kellele?“ 2013. aasta Eesti Muuseumiühingu ajakirjas nr 1.

„Õpetajatel lasub kohustus lisaks aineõppele sisendada õpilastesse üldinimlikke väärtuseid. Väärtuskasvatus on vaimselt terve ühiskonna kujundamise puhul oluline alustala,“ on Vellend oma suundumuses kindel.

Äsja lõppenud õppeaasta vältel läbi viidud Sindi Muuseumi ja Sindi Gümnaasiumi koostööprojekt „Tere tulemast esiemade ja esiisade maailma!“ lähtus samuti eelkõige väärtuskasvatusest, mille raames töötas hulgaliselt õpitubasid. Seitsme erineva programmi kaudu tutvusid õpilased oma perekonna, kooli ja muuseumi ajalooga. Koduloolistest uurimustest tehtud kokkuvõtvate ettekannetega esineti nii kooli õpilaskonverentsil kui muuseumi ajalooklubis. Edukalt osaleti rahvusvahelisel jõululaadal „Pärnumaa jõulud 2012“, kus pälviti žürii tähelepanu ja saadi ostja lemmiku tiitel.

Muuseumi sünnipäeval tõmmati projektile joon alla sellega, et tutvustati kutsutud külalistele aasta jooksul valminud uurimistöid oma perekondadest.

Sindi Muuseumi haridustegevusse kaasatakse ka täiskasvanud õppijaid. Kuna muuseumi üheks rolliks on huvi äratamine ajaloo vastu, siis kohtuvad teadmishimulised Sindi inimesed, aga ka kaugemalt tulevad ajaloosõbrad juba kuuendat järjestikust hooaega ajalooklubis. Täienduseks klubi enda liikmete ettekannetele on kutsutud esinejaid väljastpoolt, lisaks vestluslaadsete loengute korraldamisele tehakse silmaringi laiendamiseks ka jalutuskäike linnas või kaugemaid väljasõite. Viimati käidi naabervalla Tori kalmistul ja Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus. Kavandatust ajaliselt kaks korda mahukamaks kujunenud õppekäik, mida viis läbi kiriku juhatuse esimees Jüri Kask, kujunes emotsionaalselt ja teadmiste omandamiselt väga kauaks meelde jäävaks sündmuseks.

„Muuseum on kohtumispaik vaimselt sisukaks meelelahutuseks,“ võtab Vellend elusa organismina toimiva mälutegevuse lühikesesse lausesse kokku kui kirjeldab kolmekümneseks saanud asutuse sügavamat sisu. Sindi Muuseumis vahetuvad pidevalt näitused, peetakse loenguid, töötavad õpitoad ja toimub palju muudki, millega linnakodanikud saaksid oma vaba aega täita.

„Mäluasutus võib olla ja küllap ongi põnev koht, aga ta peab olema ka kohalik kompetentsi-keskus. Kuid see tähendab, et tööd tuleb teha ka selliste asjadega, mis ei mõju juhuslikule külastajale mitte eriti „atraktiivselt“,“ täheldab Vellend ja mõtleb seejuures kogudepõhisele uurimisele, tööle säilitamistingimuste loomisel ning muule nähtamatule, mis jääb tavakülastajale sageli täiesti märkamatuks.

Ometi on kõige tähtsam iga muuseumi jaoks see, mida arvab asjast külastaja. Külastajate raamatut sirvides võib järeldada, et õnneks on seni arvatud hästi, mis ongi vast peamine tänu tehtu eest.