Pärnu kunagisesse Papiniidu raudteejaama kogunes täna tublisti suurem hulk inimesi kui mõnel varajasemal aastal. Ka sõnavõtte oli palju ja märgatavalt põhjalikuma sisuga. Pärnumaa Memento esimees Kersti Portnov tegi hakatuseks mõned sissejuhatavad mõttekillud tollest koletust ajast, et mälu püsiks inimeste teadvuses ehedas värskuses ka järgnevate põlvede jaoks.
Arhiividokumentide põhjal on teada Karotamme ettekandest, et kätte saadi 20700 inimest, kuid 9000 isikul õnnestus põgenemisega varjuda. Veel 1951. a. tabati 51 jehovisti ja 268 muud tavakodanikku, keda peeti vajalikuks täiendavalt küüditada. Küüditatute hulka arvati umbes 4000 alaealist ja 3000 inimese iga ületas 70. eluaastapiiri. Kersti ise oli 5 aastane, kes mäletab hästi, et isegi seal ei jäetud neid rahule. Kohapeal jälgis neid 138 eriosakonda. Vanemad pidid käima pidevalt oma lapsi ettenäitamas, et keegi poleks saanud pisikesi kodumaale tagasi toimetada. „Mäletan neid klaasistunud kalke silmi, millega mind üleoleva põlgusega vaadati,” kirjeldas Kersti Portnov mälestust otsekui eilsest päevast. Võrreldes esimese küüditamislainega olid represseerijad lahkemaks muutunud ja lubasid kaasavõtta varajasema 100 kg asemel kuni 500 kg varustust. Kõigile siiski niipalju aega ei antud, et piisavas koguses hädatarvilikku kaasa võtta. Aga oli ka näiteid, kus küüditajad pakkusid oma abi.
Pärnu linnavalitsuse nimel asetas pärja linnapea Mart Viisitamm. Oma kõnes esitas ta terve rea arvusid. Mõned numbrid esitasid retoorilise küsimuse tänapäevasesse võrdluspilti. 20 000 küüditatu jaoks oli samapalju küüditajaid ja ülejäänud olid need, kes õnnelikult pääsenutena jäid sellest asjast kõrvale. Viisitamm leidis, et väikerahvana vajame suuremat kokkuhoidmist.
Reservohvitseride kogu ja kõigi isamaaliselt mõtlevate inimeste nimel avaldas kahetsust Jüri Kask, kes küsis murelikult: „Kus on noored ja miks pole neid täna siin näha?”
Pärnu Elisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann läks mõtte arenduses 2600 aastat tagasi ja luges Piibli tekste Koguja- ja Ajaraamatutest:
9Mis on olnud, see saab olema,
ja mis on tehtud, seda tehakse veel -
ei ole midagi uut päikese all.
10Või on midagi, mille kohta võiks öelda:
Vaata, see on uus?
Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel,
mis on olnud enne meid.
11Ei ole vaid mälestust endisist asjust
ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust
neil, kes saavad olema veelgi hiljem.
Sinna juurde luges õpetaja ühe illustreeriva katke ka 2. Ajaraamatust, milles on jutt juutide Paabeli vangipõlve küüditamisest.
17Siis ta tõi nende kallale kaldealaste kuninga ja see
tappis mõõgaga nende noored mehed nende pühas paigas ega andnud
armu poisile ega tüdrukule, vanale ega raugale...
Selle aastatuhandetetaguse tarkuse võttis Auksmann kokku mõttesse, et pole vahet, kas on tegemist XIX XX või XXI sajandiga. Inimesed jäävad ikka samaks. Olles paar aastat tagasi kohtunud kellegi liibanonlasega, kuulist ta sellest, et too mees pole iialgi oma elus rahu näinud.
„Ainus, mida võib teha, on valvsus kõige kurja suhtes ja julgus armastada kaasinimesi,” jäi Auksmanni seisukoht peamõttena hinge püsima.
Andrus Eelmäe pakkus sõnavõttude vahele muusikalist ja sõnalist loomingut. Mälestustseremoonia alguseks laulis Eesti hümni, hiljem esitas Marie Underi luuletuse „Jõulutervitus 1941”, seejärel kõlas kitarri saatel laul „Eesti sõdur” ja kõige lõpuks püüdis ta kutsuda kõiki kaasalaulma „Mu Isamaa armas, kus sündinud ma...”
