Ajalooklubi alustab jälle
Lembit Roosimäe, Marko Šorin, Priit Kask ja Vallo Vaargas leiavad, et kolmandat hooaega alustav Sindi ajalooklubi on mõnus jätk kaheksandat aastat jätkavale mälumängule.
„50-60 mälumängurit mälusid mitu aastat mõtet asutada ajalooklubi kuni viimaks heast kavatsusest midagi kooruma hakkas,“ meenutasid mehed laua taga alguslugu. Täpselt kaks nädalat enne 6-dat oktoobrit kui tegevust alustab ajalooklubi uus aastaring, palusin mõned usinamad liikmed ümmarguse laua äärde, et rääkida pisut laiemalt ajalooringi tegevusest.
Kahel aastal on koos käinud keskeltläbi kümmekond ajaloohuvilist. Klubi tegevust veab Lembit Roosimäe. Ettekande teema valivad välja klubi liikmed iga järgneva kuu kokkusaamiseks omavahelise arutluse käigus ja otsustavad, kes on lektor. Esimese aasta esimesel poolel oli kogu koorem Lembit Roosimäe õlgadel. Millegipärast on enim käsitlemist leidnud just militaarteemad. Sellega on tulnud kaasa ka naised, keda on meestega enamvähem võrdselt ühepalju olnud kõigil kokkusaamistel. Stabiilsemalt on naistest ajalooklubis käinud Sirje Pikk. Ajapikku on sõdade kõrval vaatluse alla võetud ka muid teemasid.
Edaspidi hakkasid teisedki ettekandeid tegema. Peeter Proosile pakuvad huvi erinevad vandenõuteooriad, mida ta ka teistele on püüdnud innukalt tutvustada. Eelmisel aastal esines mõnede ettekannetega Marko Šorin. Tema ajaloohuvi on märgatav neile, kes loevad ajalehte Sindi Sõnumid. Võibolla vähesed teavad, et Marko Šorini koostatud on ka Sindi linna kodulehel olev ajalooline ülevaade asunduse algusest kuni tänapäevani välja. Kohalikus lehes on kirjutanud kodulinna lähiajaloost ka Este Maidle, kellelt sooviks kindlasti edaspidigi uusi lugusid. Sindi Sõnumite Ajaloonurga artiklite kirjutamisel oodatakse ka kõigi teiste inimeste kaasalöömist, sest nii võib välja tulla paljugi huvipakkuvat ja põnevat teavet kodukandi ajaloost.
Millest eeloleval perioodil rääkida tahetakse ja mida kuulda, seda otsustatakse oktoobrikuu esimesel kolmapäeval. Siiski on mõtted juba praegu liikuma pandud. Kui varem käidi koos seltsimajas, siis nüüd tullakse Sindi muuseumisse. Heidi Vellend on seda soovinud varemgi kuna sümboolses mõttes omab muuseum selliste kohtumiste jaoks märksa paremat tähendust. Asjal on ka puht praktiline külg. Kodulooliste teemade puhul on ju ajaloolised kirjad ja muud materjalid samas kohe käepärast. Seni peljati ruumide kitsikust ja arvati, et näiteks suure ekraani paigutamiseks puudub sobiv koht.
Heidi Vellendil polnud kahjuks võimalik kohtumisel osaleda, aga tal on mõtteid, mille täitumist väga soovib. „Kuna on viimane aeg hakata koguma mälestusi Nõukogude perioodist seaksin lähteülesandeks jaguneda 2-3 liikmelisteks huvigruppideks, et alustada tööd mälestuste kogumisel Sindi vabrikust, Sindi keskkoolist/gümnaasiumist, Sindi kutsekoolist, Sindi spordi- ja kultuurielust.“
Teise võimalusena pakub ta välja Sindis sündinud, õppinud ja kasvanud tuntud inimeste biograafiate uurimist. „Kindlasti on ajalooklubi liikmetel endil häid ettepanekuid, kuidas tänavune hooaeg sisuga täita. On ju meie kodulinna ajalugu samavõrd huvitumist väärt, kui kogu ülejäänud ajalugugi,“ on Heidi Vellend juba varem rääkinud. „Kuna mälestuste kogumisega on muuseumi poolt algus juba tehtud, siis on millest edasi minna. Kogutud on mälestusi erinevate linna asutuste kohta aga kindlasti vajavad need täiendamist,“ kõneleb muuseumi juhataja, kes näeb vajadust juba olemasolevate muuseumi materjalidega põhjalikumaks tutvumiseks, ülevaadete ja kokkuvõtete kirjutamiseks. Heidi Vellend leiab, et piisava mälestustepagasi põhjal võiks tekkida võimalus ka nende trükis avaldamiseks kas Sindi Sõnumites või eraldi trükisena.
Viimase puhul oleks head eeskuju võtta naabrite juurest Paikuse vallas, kus on avaldatud juba kuus vihikut sealse kandi elust ja inimestest. Üks kirjutiste autoreid on ka Lembit Roosimäe, kellelt ootaks mõnd kirjutist ka tulevases Sindi ajalugu käsitlevas vihikus. Suurema kogumiku peale võib hakata mõtlema alles siis, kui 60-70 leheküljelisi vihikuid juba küllaldane hulk on kogunenud. Praegu on olemas ajaloolase Adu Musta poolt koostatud koguteos Sindi ajaloost, ent tuleb tunnistada, et sellel on oma ajamärk juures ning raamatus käsitletud periood lõpeb paratamatult 1983. aastaga.
Kindlasti vajab Sindi linn koduse ajaloo vallas kompetentsete isikute kogu, kelle teadmised on usaldusväärsed ja kelle seisukohad omavad oluliste otsustamiste puhul tõsiseltvõetavat kaalukust. Vaatamata suurele hulgale ajalooliste mälestiste hävinemisele, aga ka teadlikule hävitamisele, on Sindis palju seda, mida tasuks enesele teadvustada ja hoida. Seni on sõnaka südikusega mitmete arhitektuuriliste ja muude esemeliste väärtuste säilitamise nimel sõna võtnud Aleksander Kask. Mitmel juhul on ta jäänud vaid hüüdjaks hääleks kõrbes. Tahaks loota, et kujuneva ja jõudu koguva ajalooklubi näol võib tekkida midagi rohkem märgatavat, millest pole võimalik niisama mööda vaadata. „Kes siis veel, kui mitte ajalooklubi seisaks ajaloo mäletamise ja säilimise eest,“ leiavad ajalooklubi liikmed .
Ajalooklubi ei ole mingi kinnine organisatsioon, kuhu tulevad kokku vaid kindlad inimesed. Sinna on oodatud kõik huvilised, nii kuulama kui ka kaasa rääkima.
