Ajalooklubisse kutsutute hulgas paistsid eriliselt silma kolmanda klassi õpilased
175 aastat hariduse andmisest Sindis
Tänavu sügisel täitub 175 aastat Sindi hariduselu algusest. Tähelepanuväärselt pikk kestvus Sindi ajaloos annab põhjust mitmeteks ettevõtmisteks mitte ainult väärika eaga koolimajas, vaid leiab mõtlemisainet, arutlusi ja teemade käsitlusi erivaldkondades ka väljapool õppehoonet.
Eile õhtul kogunes Sindi muuseumisse pisut üle veerandsaja inimese, kellest umbes poole moodustasid Sindi Gümnaasiumi 3a klassi õpilased. Teisel pool „ümarlauda“ istusid lastega võrdväärsete vestluspartneritena kolm pensioniealist endist Sindi kooli õpetajat, õpilaste klassijuhataja, lasteaia juhataja, koolidirektor, koolihuvijuht, ajalooõpetaja, linnapea, muuseumi töötajad ja muuseumi nõukogu liige. Kokkuvõtvalt öeldes kohtus väga esinduslik seltskond sama esinduslikult sisukale foorumile, kus kõneaineks peamiselt üldhariduskooli muutuste spiraal perioodil, mis ulatus tänaste algklasside õpilaste vanemate, vanavanemate, vanavanavanemateni ja sealt kaugemalegi.
Ajalooklubi egiidi all toimunud kooli ajalugu käsitlev foorum juhatati sisse Sindi Gümnaasiumi bioloogia ja geograafia õpetaja Maie Tamme maalide näituse avamisega. Tamme asus tolleaegsesse Sindi Keskkooli tööle 1974. aastal. „Olen ise väga rahutu loomuga ja pean pidevalt tegutsema, ma ei salli virisejaid ja hädapätakaid. Bioloogiat õpetades oli loodusesõprade ring, kellega koos käisime hästi palju matkamas. Kui ringis tegutses 5-6 õpilast, siis matkama tuli kaasa terve klass. Käisime Kihnus, Kurgjal, Nigulas jm.,“ jutustas 39 aastat Sindi koolis õpetanud Tamme, kelle sõnul said nõndaviisi tema õpilased oma lasteks. Nii on ka Sindi linnapea Marko Šorin üks tema lastest, kelle klassijuhataja ta hulk aastaid oli olnud. Loodusesõprade ring kestis kuni samade õpilaste keskkooli lõpetamiseni, mille järel tuli koduuurimine. Esile tõusis nn. patriotismi kasvatamine läbi ekskursioonide, millest Tamme tegi vabariiklikul tasandil ka teistele õpetajatele peaettekande. Kava oli koostatud klasside kaupa erinevalt ja mida vanemad õpilased, seda kaugemale matkama või reisile mindi. Viimane ekskursioon oli keskkooli lõpetamisel Moskva külastamine, aga käidi ka Valgevenes ja Ukrainas. Reiside korraldamisega paralleelselt kasvatati õpilastest ka ekskursiooni juhte, kellest on nüüdseks saanud üleriigiliselt tunnustatud giide.
2007. aastal alustas Tamme maalimist, et leida oma energiatulvale uus väljund. Näituse valik on tehtud enamikus viimase aja töödest. Kõik maalid on seotud paikadega, kus ta ise matkas, välja arvatud üks paik, kuhu pole veel jalad viinud. Piltidelt näeb Soomaad, Lahemaad. Nigula raba kõverat mändi, Mulgimaad ja muud. Tänavu käis ta Hiiumaal ja sellestki valmis maal. Maalitud on karukella, aga ka lõunamaa ööd. Üks pilt on tehtud külmast talvehommikust. Taamal punetab taevas ja puud on härmast valged. Maalimine on toimunud valdavalt fotode järgi, mitte avamaastikul. Ainult üht näituse pilti on alustatud looduses, aga hiljem ikkagi kodus lõpetatud.
Pärast Tamme maalide tutvustamist said sõna 3a klassi õpilased, kes tulid ajaloo tundi põhjalikult ettevalmistunult. Nad olid üles kirjutanud oma vanematelt ja teistelt lähedastelt inimestelt mälestusi seoses Sindi kooliga. Osad õpilased olid sedavõrd hea eeltöö teinud, et rääkisid mõne minutilist ettekannet sõnastades ilma kordagi paberile vaatamata.
„Minu ema käis Sindi keskkoolis aastatel 1977-1988. Talle meenub kartus ajaloo tunni ees, sest õpetaja olevat olnud kuri. Veel õppis selles koolis vend Timo aastatel 1999-2011. Siis oli juba Sindi Gümnaasium. Minu vennale meenub, et ta kiusas endast vanemaid. Minu teine vend Sten käis Sindi Gümnaasiumis aastatel 2000-2009. Temale meenub see, et lobises tunnis palju. Ka tädi Ene käis Sindi Keskkoolis aastatel 1973-1984, aga talle ei meenu midagi muud kui meeldis väga koolis käia. Minu täditütar õppis ka Sindi koolis aastatel 1986-1982. Talle meenus, et 12. klassis käimise ajal oli tal laps kõhus. Minu venna elukaaslane Evelyn töötas Sindi koolis huvijuhina,“ jutustas ladusas sõnaseades üks tütarlaps.
„Minu ema õppis Sindi Keskkoolis aastatel 1977-1988. Siis oli koolivorm ja tüdrukutel sõjaline õpetus. Ema oli pioneer ja marssis maiparaadil. Sügisel pidid õpilased kolhoosipõldudel kartuleid võtmas käima ja parkides lehti riisuma,“ võttis jutujärje üle järgmine õpilane. „Minu vanaema õppis Sindi Keskkoolis, Taali Koolis ja Pärnu 13. Kutsekoolis. Kevadel ja sügisel sõitis jalgrattaga kooli, talvel käis otse üle Pärnu jõe jää. Koolis oli aed ja igal lapsel oma peenar, mille eest tuli hoolitseda,“ vahendas koolipoiss voolava soravusega kõike peast.
Tosina õpilase esinemise järel tõusis püsti Sindi Gümnaasiumi legendaarne ajalooõpetaja Lembit Roosimäe, kes on oma õpilastele haruldase mäluvõimega alati eeskujuks olnud. Roosimäe ütles, et Sindi kool on väga vana ja elanud üle neli tsaari, rääkimata Stalinist või Hitlerist. Punane koolihoone on 111 aastat vana ja kütta tuli 36 ahjuga, aga haridust hakati andma juba 175 aastat tagasi.
Ta esitas rohkeid näiteid tsaari aja, esimese Eesti aja ja Nõukogude perioodi koolikorralduslikest eripäradest. Õpilasi karistati tunni ajal püsti või nurgas seismisega. Peopesale löödi kuus korda paju vitsaga. Tsaari ajal polnud lubatud koolis eesti keelt kõnelda. See nõue kehtis kuni ministeeriumi kooli lõpuni. Ainult jõulupühade ajal võis jõulupuu juures eesti keeles luuletust lugeda. Karistused olid eksinute suhtes karmid. Kui õpilane tabati eesti keeles rääkimiselt, riputati talle vastava teavitusega silt kaela. Eesti Vabariigi ajal tuli alates 30-test aatatest koolivorm, millest nüüd on hakatud taas juttu tegema. Roosimäe arvates tõstaks vorm oluliselt kooli ühtsustunnet. Ka Eesti Vabariigi algusaastail oli üsna range kord. Näiteks ei tohtinud kinos käia, ka mitte tantsupidudel. Koolipidudel ei tantsitud. Selle asemel tehti näitemänge. Nõukogude ajal astuti poolvabatahtlikult pioneeriks, hiljem ka oktoobrilapseks, vanemaks saanud noortest tehti komsomolid. Saksa okupatsiooni ajal lühenesid tunnid lõpuks 25 minuti pikkuseks. Saksa ja Nõukogude okupatsiooni ajal kohustati lapsi koguma vana paberit, kaltse, utiili. Pikal Nõukogude perioodil oli sisse seatud samuti omapärane kord. Vahetunni ajal pidid lapsed mööda koridori rivis kahekaupa jalutama. Algklassides koguni käest kinni hoidma. Korrapidaja õpetajad jälgisid koridori keskel, et liikumine toimuks sujuvalt ilma tõuklemiste ja rüseluseta. Kes oli pisut sõnakuulmatum, see pandi keskele seisma. Tütarlapsed ei võinud küüsi värvida. Õpilastele oli keelatud sõrmuste ja kõrvarõngaste kandmine. Ei võinud jalga tõmmata siidisukki.
Roosimäe rääkis sellestki, et vaatamata koolikorralduslikele iseärasustele on Sindis kasvatatud palju nimetamisväärseid isiksuseid, kes teevad tänaseni vanale koolile au. Need on sportlased, teadlased, arstid.
Õpetaja Urve Lussmägi meenutas kooli arengut ja laienemist seitsmelt klassilt kaheksaklassiliseks, edasi keskkooliks ja lõpuks gümnaasiumiks. „See oli uhke tunne, kui lõpetajateks olid esimesed 15 kaheteistkümneda klassi õpilast,“ meenutas Lussmägi ja rääkis sellestki, et varem tuldi palju rohkem naabervaldadest Sinti. Paikusel puudus kool täielikult. Kooli kõrgperioodil küündis õpilaste arvukus tuhandeni, mida nüüd on kolm korda vähem.
Eraldi teemana käsitleti pisut pioneeride aega. Lussmägi ja Viivi Palmissaar rääkisid sellest, et see oli nende aeg ja ka siis taheti nooruslikult elada ning tegutseda. Seepärast kasutati olemasolevaid võimalusi.
Räägiti sellest, mis varem oli ja mida nüüd pole. Õpilastega peetud ühise arutelu käigus selgus mõndagi. Lisaks sellele, et enam pole tuhandet õpilast, puudub ka ühtne koolivorm, kooliõuel pole ilmavaatluse putkat, kooliaeda, isegi mitte kurje õpetajaid. Gümnaasiumi direktor vaidles vastu, et kooliaeda asendab nüüd ühte klassiruumi kohaldatud taimede laboratoorium.
Veel esitas Lussmägi võrdluse sellest, et Sindi Gümnaasium on olnud nähtav kaugel väljapool Eestit igal ajaperioodil. Kui näiteks kunagi läks üks käsitöövaip mööda näituseid kuni Moskvani, siis nüüd tegi Dajana Raab au oma koolile sellega, et kohe esimeselt rahvusvaheliselt ajalooolümpiaadilt tõi koju kolmanda koha.
Õpilaste arvamusi küsides selgus, et enamik õpilasi sooviks koolivormi. Samuti otsustati ühel päeval katsetada, mis tunne on organiseeritult vahetunni ajal mööda koridori jalutada.
Ajalooõhtu lõpetati ühise tee või kohvi joomise ja suupistete näksimisega. Põlvkondi ühendav õpetlik vestlus õnnestus suurepäraselt arvatavalt eelkõige seepärast, et sellesse olid kaasatud algklassi õpilased, kelle selge väljendusoskus ja julgus vabalt mõtteid väljendada andis kohtumisele täiesti uue värvingu. See oli informatiivselt kasulik ja õpetlik mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanud otsustajatele.
Sindi Gümnaasiumi direktor Ain Keerup leiab, et 3a klassi algatust võiks edasi arendada ja lasta teistelgi õpilastel uurida oma sugupuud Sindi Gümnaasiumi liinis.
Samal teemal:
