Täna esitas vabaõhu kontsertkava Sindi Konsumi marketi ees ansambel Akordion & Co, mille koosseisus mängisid Priit Kask, Virgo Vellend, Erika Kolnes ja Mihkel Kalbus (ülemistel fotodel).
Mihkel Kalbus, Erika Kolnes ja Priit Kask moodustavad kolmekesi akordionistide tuumiku. Sellises põhikoosseisus on mängitud 4 aastat. Endel Pukk on esitanud laule, aga täna tuli leppida ilma tema esinemiseta. Akordionistide triot on ansamblis täiendanud veel tuuba bassi mängiv Virgo Vellend, kes vahepeal teenis aega kaitseväe Vahipataljonis Tallinnas Rahumäel. Nüüd on ta sõjaväeteenistusest prii ja esines üle pikkade kuude taas Mihkli, Erika ja Priidu seltsis. Kas ta ka edaspidi jääb ansambli „Akordion ja Co“ juurde pasunat puhuma, vastas Virgo õlakehituse ja kerge muhelusega: „Kui võetakse, hakkan mängima!“ Priit, kes kõrval seisis, naeris seepeale lõbusalt: „Muidugi võtame!“ Virgo Vellend on tuuba bassi õppinud Rein Vendla käe all Sindi Muusikakoolis. Ühe aasta sai ta õppida ka Otsa nimelises muusikakoolis. „Plaanin jätkata Otsa koolis ja selle lõpetada,“ rääkis Virgo oma esialgsetest kavatsustest kuidas pärast kaitseväe teenistust edasi minna.
Veel veerand tundi enne vabaõhu kontserdi algust soovinuks äkiline paduvihma hoog justkui kogu kontsertkava esituse ära rikkuda. Kuid Sindi Seltsimaja juhataja Priit Kask üksnes naeris selle mõtte peale, sest Konsumi kaupluse lai katuse serv ulatub täielikult üle kõnnitee, kuhu mahuvad vihma varju nii esinejad kui kuulajad. Publikut üle lugedes sai kokku enam-vähem nelikümmend püsikuulajat, kelle juurde võis lisada veel paarkümmend kaupluse külastajat, kes tulles või minnes peatusid vähemalt paari loo kuulamiseks.
Kontsert juhatati sisse Oxfordi looga „Jää vabakis Eesti meri“, mida erinevatel aegadel on lauldud ka teisiti: „Saa vabaks...“ Priit ütles, et selle lauluga meenutatakse veelkord hiljuti tähistatud taasiseseisvumispäeva kontserti Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku juures Toris, kus viimati esineti. Samas oli see ka tervitus uuesti kodulinna naasnud Virgole, sest kuuldavasti lauldakse Järvamaal sündinud Viktor Konstantin Oxfordi marsilaulu pea kõikides väeosades ja Üksik-vahipataljon on selle laulu valinud koguni oma väeosa tunnuslauluks. Pealegi lauldakse Eesti kuulsaimat marsilaulu otsekui rahvalaulu. Ehkki laulu viisi loomise aeg oli kaua teadmata, kuuldi selle sõnastust esmakordselt Oxfordi poeemis „Terasori“, mille kirjutas juba 1916. aastal. Praegustel andmetel olevat Oxford avaldanud Jaan Jäneda varjunime all selle laulu viisi 1943. aastal noodivihikus „Kolm marsilaulu“. 1. oktoobril möödub helilooja sünnist 118 aastat. Oxford suri üheksakümneselt 1984. aasta 15. veebruaril.
Järgnevalt kõlas „Eesti leegionäride laul“. Kontserdi jätkudes leidis Priit, et kuulajate hulgas on mitmeid mälumängureid, kes võiksid anda vastuse esitusele tulevale loole. Mängu lõppedes anti vastuseks „Mürtsub trumm“, millega küsimuse esitaja jäi rahule. Kuid enne loo kirjutama asumist sain huvitava teate elektronpostist. Este, kes samuti kontserti nautis, jäi vastuses kahtlema ja uuris välja, et ilmselt ongi rahva hulgas see lugu sellise pealkirjaga tuntuks saanud, kuid algversioonis on selle 1938. aastal valminud loo pealkiri siiski "Sõdurid", viisi ja sõnade autor Arnold Siirak (1900-1956).
Veel kõlas „Vana viis“, mida paljud peaksid mäletama ansambel Helios esituses. Kuuldi mitut valssi. Hulkuri valss andis ühele härrale julgust kutsuda parkla libedale asfaltile tantsima mitu kauni sammuga daami. Looga „Punased nelgid“ mõeldi muidugi oma kallimale, aga heideti pilk ka Rootsimaa randa, loo pealkiri oligi „Rootsimaa rand“.
Meeleolukas ja piisavalt palju lusti pakkuv pühapäeva hommikune vabaõhukontsert lõpetati ilusa jaaniöö muinasjutuga, mis meenutas kaunist suve. Ühtlasi tuletas meelde, et siinses kodulinnaski on andekaid autoreid, sest lugu on Mihkel Kalbuse looming.
