Alla Jukš-Meos rääkis sümbolitest pitsides
17. märtsil esitlesid Pärnu Eakate Avahoolduskeskuses Pärnu ja Pärnumaa Slaavi Kultuuriühing ning Guinnessi rekordite raamatusse kantud Alla Jukš-Meos erakordset sajanditevanust pitsitehnika kollektsiooni. Näitust ja loengut kaunistasid Pärnu Muusikakooli õpilaste flöödipalad.
Kõikide Alla Jukš-Meose pitsikollektsioonide näituste ja väljapanekute juures on algusest peale abiks olnud Pärnu kunstiõpetaja Alli Mitt, kes tunneb teda üle 40 aasta. „Kohtusin temaga kunagises Sindi erikutsekoolis nr 35, kus kasvatasime kolleegidena 20 aastat raskesti kasvatatavaid poisse,“ läks Mitt sissejuhatuses tagasi paarikümne aasta tagusesse aega, mil mõlemad jäid erikutsekooli likvideerimise järel ilma tööta. „Samal ajal käis Alla Venemaal külas oma vanaemal. Tagasi tulles oli tal kaasas kohver toredate pitsesemetega, mida kutsus mindki vaatama. Need olid imeilusad käsitööd. Mõtlesime, et sellist ilu ei saa ainult kapis hoida, seda tuleb näidata ka teistele inimestele,“ kõneles Alli Mitt sündmustest, mille ahelas valmis 1992. aasta augustis esimene tagasihoidlik pitsinäitus Pärnu Muuseumis. Väljapaneku nimeks sai „Vanaema veimevakk“. „Hea tagasiside näituse külastajate poolelt innustas meid edaspidises tegutsemises ja ühest kohvritäiest on tal nüüdseks väljakujunenud imeline pitsi kollektsioon, millesse kuulub umbes 1500 pitseset maailma 22 riigist ning 1160 erinevat mustrit 30 tehnikas.“
Venekeelse „Guinessi rekordite raamatu“ kirjastuse täievoliline esindus, planeedi rekordite registreerimise vene komitee ja rahvusvaheline klubi „Interstrong“ tunnistas 2001. aasta 21. novembril pitsikollektsiooni „Vanaema veimevakk“ unikaalseks koguks maailmas. Sellega pälvis Alla Jukš-Meos planeedi laureaadi tiitli ja saavutus kanti „Planeedi Rekordite Raamatusse“.
Alates 1992. aasta augustist kuni siiani on kollektsiooni „Ermitaaž – Vanaema Veimevakk“ eksponeeritud Eestimaa erinevates linnades ja välismaal 45 korral. Näitusi on külastanud vähemalt üle 21 tuhande külastaja, kusjuures külalisraamatutes leidub paarituhande inimese tänu. Ühtlasi on selle aja kestel kirjutatud kollektsioonist enam kui sajas artiklis, raamatus, ajakirjas, internetis ja tehtud ka 4 videofilmi.
Alla Jukš-Meos on kahele Pärnumaa muuseumile loovutanud oma kollektsioonist alaliseks väljapanekuks 152 tööd. 2007. aasta detsembris kinkis ta Seljametsa muuseumile 22-es erinevas tehnikas valminud 120 pitseset ja järgmise aasta augustis Sindi linnamuuseumile linna asutamise 70-aastapäeva puhuks 18 eritehnikas 32 pitseset.
Alla Jukš-Meos selgitas, miks kannab tema kollektsioon ermitaaži nimetust. Prantsuskeelne nimetus „ermitage“ tähendab eraklat. Seega on ajaloolises mõistes tegu eraku elupaigaga, kus ta säilitab väärtesemeid. „Kõik esemed on ise minu juurde tulnud ja igal esemel on oma lugu,“ selgitas kogu omanik erilise rõhuasetusega. „Kollektsiooni on toetanud 132 annetajat, sealhulgas oma sugulased,“ peab kallihinnaliste väärtuste hoidja väga täpset arvestust kõige kohta. Asjata pole teda nimetatud Pitsi Kuningannaks.
Ettekande algul rõhutas Alla Jukš-Meos vajadust koguda ja omada teadmisi kollektsiooni iga eseme kohta. Ilma teadmiste kõrvutamisteta osutub muidu kaunis pitsese kollektsionääri silmis väheväärtuslikuks. Tähtis on teada töö päritolu geograafiat idas või läänes, meistrit, sajandit, materjali, pitsi sisse peidetud ornamentikat ja sümboleid.
Mitte ainult huvitav, vaid lausa uskumatuna tundus mõnigi kuuldud üksikasi. Näiteks juuksest ligemale poole peenem niit, millest on valmistatud pitsesemeid. Võrdluseks – inimese juuksekarva läbimõõt on umbes 40 mikronit.
Sümbolitest kõneldes selgus, et mõnigi märk omab pitsehistöös veel omakorda täiendavat rõhuasetust. Näiteks põdra kujutis pitsi võrgustikus tähendab emade ja nende väikelaste kaitset kurja haardest. Lind sümboliseerib naise hinge pühalikkust, mõistust ja elutarkust. Koidu ajal laulma hakates kuulutavad linnud uue päeva algust. Jäär sümboliseerib energia reproduktsiooni pulma rätikutel, volangidel jm.
Haakrist ehk svastika võib olla nii päripäeva kui vastupäeva pööratud harudega ja on väga vana õnnemärgi kujund. „Kahju, et svastika muutus läänemaailmas halvakspandavaks sümboliks pärast seda kui Adolf Hitler selle natsismi tähisena kasutusele võttis,“ ütles Pitsi Kuninganna.
Svastika sõna tuleneb sanskriti keelest ja nimetus koosneb sõnadest „su“ (hea) ja „asti“ (olema). Kunagise Sumeri ja nüüdse Pakistani aladelt leitud svastikat peetakse 5000 aasta vanuseks. Üldlevinuks sai aga paar tuhat aastat hiljem. Aasias ja Euroopas on haakristi peetud maagiliseks tähiseks. Algselt võis svastika olla päikese sümbol. Skandinaavias seostus haakrist äikesejumal Thoriga. Mujal tähendas see põhiliselt energiat, jõudu, head tervist ja õnne.
Eesti alal on haakristi kasutanud peamiselt setud, seda eriti vöökirjades ornamendina. Sama tegid eestlaste lõunanaabrid liivlased. Svastika kaunistas 1918. aastal Punaarmeelaste vormi käiseid ja samal ajal ilmus ka Nõukogude Venemaal käibele võetud kolmele rahakupüürile. Indias, Hiinas, Jaapanis seostub märk taassünni ja majandusliku heaolu sümbolina.
Kala sümbolit kohtab salvrättidel. See on iidne mitmetähenduslik märk, mis väljendab vee taltsutamatut väge. Kreeka keelne amfiib tähendab arusaamist inimese sünnist veest ja õhust. Ungaris asuva Kiskunhalasi pitsimuuseumi sümboliks on kolm kala.
Juba 16. aprillil võtavad Alla Jukš-Meos ja Alli Mitt ette teekonna Ungarisse, et osaleda kolme päeva kestel Ungaris Kiskunhalasi Rahvusvahelises Pitsikeskuses toimuval pitsifestivalil. Pärnu Linnavalitsus eraldas reservfondist 400 € MTÜ Pärnu ja Pärnumaa Slaavi Kultuuriühingule, et osaliselt toetada „Ermitaaž – vanaema veimevakk“ väljapanekut rahvusvahelisel pitsifestivalil.
Samal teemal:
