Linnutapja ja ämbliku kest
„Kui ma kümmekond aastat tagasi hakkasin ämblikke koguma, olid minu teadmised neist väga puudulikud,“ rääkis Toomas Pranstibel Lõuna-Ameerika ämblikest eile hommikul Sindi Lasteaia mudilastele, kaasas mõned näidised tema isiklikust linnutapikute kogust.
Toomas Pranstibel ja rühmade Mesimumm, Puhhid, Rõõmuraasud, Midrilind kuulajad jälgivad põnevusega ämblike koguja jutustust
„Ühel hommikul nägin üht linnutapikut selili pööratult liikumatus asendis selili ega teadnud, kas tegemist on surmajuhtumi või mõne tõsise haigusega,“ jutustas suurte teadmistega roomajate, ämblike ja lõunamaiste laululindude koguja, kelle sõnul on tal üksnes suuri ämblikke hetkel seitsmest liigist 16 või 17. Teadmatusest tingitud küsimustele asus asjaarmastaja kiiresti erinevast kirjandusest ja Interneti avarustelt vastuseid otsima. Sarnaseid pilte leidus hulgaliselt ja üsna peagi sai talle selgeks, et just nõnda toimub koorumine, mida nimetatakse ka kestumiseks.
Linnutapikute kasvavamine toimub kestumistes ja mida nooremaga tegu, seda sagedamini vahetatakse kesta nagu riideid. Hiljem suguküpsuse saavutamise järel kestub linnutapik keskeltläbi paaril juhul aastas. Enne kestumise algust jääb ämblik loiuks ja tavaliselt ka isutuks. Kestumise järel on väliskoed pehmed ja seepärast ei kanna jaladki kõige paremini. Sel perioodil vajab ämblik hooldaja poolset õrnemat kohtlemist.
„Juba järgmise päeva hommikul olin rõõmsalt üllatunud, kui nägin mahajäetud tühja kesta, mis oli küll veidi kokku tõmbunud ja pisut küliti vajunud,“ rääkis Toomas, kes tookord oli veel eelmisel päeval näivalt surnuna lebava ämbliku pärast nõutult kurvameelne olnud. Nüüd näitas ta plastiktopsis olevat ühte paljudest kestadest lastele, kes uudishimust ei läbenud enam paigal istuda ja soovisid võimalikult lähedalt oma silmaga seda kasukat silmitseda.
Järgmisena võttis Toomas juba elusa linnutapja spordikotist välja ja näitas peopesa suurust linnutapjat käele tõstetuna. Linnutapjad on mürgised ämblikud ja kõik pole ühesuguse mürgisuse toimega. Üllatav oli pisikeste Rõõmuraasude, Puhhide, Mesimummide ja Midrilindude laste julgus, kes kõik agaralt püüdsid ämblikku paitada või vähemalt sõrme otsaga puudutada. Seda Toomas siiski lastele ei lubanud, aga ta jutustas lugusid, kuidas keegi ämblike suhtes ülisuurt kartlikkust omanud 8-klassi tütarlaps ja täiskasvanud naine on saanud taolistest kohtumistest linnutapjaga foobia üle võitu.
