Anton Irve mälestuspäev Strenčis

Laupäeval, 7. juunil korraldasid Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit (ESHL) ja Läti Vennashaudade Komitee (LVK) Strenčis Anton Irve auks püstitatud ausamba juures mälestuspäeva ja ümbruse korrastamise talgud.

Eesti Soomusrongide divisjoni ülema kapten Anton Irve mälestamine

Eesti ja Läti vabadusvõitluses langenud Eesti Soomusrongide divisjoni ülem kapten Anton Irv (1886-1919) oli kõrgeimal ametikohal asunud Eesti ohvitser, kes Vabadussõjas elu kaotas. Surmav kuul tabas teda 1919. aasta 27. aprillil Põhja-Lätis Stakelni (nüüdne Strenči) lähedal asuva Egle kõrtsi juures peetud lahingus. Algul perekonna kalmule puhkama sängitatud sangar maeti 1933. a suvel ümber Vabadussõjas langenute ühiskalmistule Viljandis.

Irve autasustati postuumselt kolme Vabadusristiga. Viis aastat enne Nõukogude okupatsiooni algust asuti tegema ettevalmistusi monumendi püstitamiseks Irve langemise paigas, mis asub Valga kaudu Lätti sõites umbes kolme kilomeetri kaugusel enne Strenči linna, jäädes A3 maantee vasakust servast ca 50 meetrit eemale. LVK esimees Eižens Upmanis meenutas, et monumendi püstitamiseks välja kuulutatud konkursi parimaks võistlustööks tunnistati skulptor Ernst Jõesaare kavand. Muide, mälestuspäeval tegi tööd ja oli tõlgina vahendajaks Aiva Plauča, Riia Eesti Põhikooli õppealajuhataja. Selgus, et naine on Ernst Jõesaare ristitütre tütar. Enne Nõukogude vägivalda jõuti rajada üksnes ausamba alus.

Upmanis jutustas kohale tulnutele, kuidas üheksakümnendate algul asusid Pärnu ja Viljandi muinsuskaitsjad otsima mälestusmärgi kohta säilinud materjale. Koostöös LVK-ga püstitas ESHL uue mälestusmärgi, mis avati kangelase surma päeval kümme aastat tagasi. Mälestusmärgi valmimise eestvedaja oli suuresti Ali Rza-Kulijev, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu asutaja ja kuni oma surmani liidu president.

Praegune liidu tegevdirektor Tiina Tojak ütles, et viimati käidi monumendi juures talgute korras tööd tegemas umbes viis aastat tagasi. Eile sõitsid Eesti poolelt Lätti peamiselt pärnakad ja Sindi Gümnaasiumi 8B klassi õpilased. Veel kaugemalt tulid kõva füüsilist tööd tegema liidu president Meelis Pääbo, samuti Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste, Välisministeeriumi nõunik Jüri Trei.

Läti poolelt töötasid LVK inimesed ja Strenči koolinoored.

Maantee äärest monumendi juurde viiv tee puhastati freesiga murumättast ja sillutati kruusaga. Lähiümbruses niideti rohtu ja juuriti välja liigselt kasvama hakanud madal taimestik, mis tekitaks võsastumist ning varjaks vaate monumendile. Mälestusmärk pesti survepesuriga hoolsalt puhtaks.

Tööde lõppedes heisati Läti ja Eesti lipud ning mälestusmärgi juures võttis koha sisse Läti vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni Zemerssadze Valmiera auvahtkond. Pidulikule tseremooniale marssisid tosin Sindi Gümnaasiumi õpilast, kes eelnevalt olid kõvasti tööle pihta andnud ja seejärel hoidsid kätes oma kooli sinimustvalgeid lippe.

Peakõnega esines Trivimi Velliste, kes alustas ja lõpetas oma sõnavõtu läti keeles. Ta rääkis Anton Irve isikust ja elust. Velliste pidas väga tähtsaks ka koostööd lõunanaabritega. „Lõuna-Eestis sündinud mehena tean, et Tartus, Viljandis ja Pärnus asuvad suured peatänavad ei kanna juhuslikult Riia tänava nimetust. Kõik need teed on viinud linnast välja suunaga Riiga, mis oli omaaegse Liivimaa pealinn,“ sõnas Velliste paljutähendavalt ajaloolist tõsiasja silmas pidades.“ Filoloogina märkab ta sedagi, et meie hõimurahvas liivlased on lätlastele oma keelelise osa pärandanud. Tänast Euroopa poliitilist ja sõjalist reaalsust arvestades osundas Velliste vajadusele veelgi tugevdada sidemeid lõunanaabriga nõnda nagu need olid vastastikku abistavad Vabadussõja päevil.

Hästi kaunilt sõnastas eilse ettevõtmise Upmanis: „Hoolitsedes kalmude eest, hoolime oma maa, mälestuste ja hinge eest!“

Sõnavõtjate seas oli samuti Strenči linnapea Jānis Pētersons, kes asetas mälestusmärgi ette lilled. Lillekorvi tõi veel Sindi Gümnaasiumi direktor Ain Keerup. Pärjad olid Läti komitee ja Eesti liidu poolt.

Tiina Tojak rääkis, et tihe suhtlus Läti Vennashaudade Komitee (Bralu kapu komiteja) inimestega kestab alates 1987. aastast, esmalt Pärnu Muinsuskaitse Seltsi, hiljem Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu liikmetega. Läti organisatsioon asutati 1919, taasasutati 1989. Alles äsja pidasid lätlased 25. taasasutamise aastapäeva. Tojak rääkis kokkuvõtvalt senistest ühistest ettevõtmistest: „Koos alustati tegelemist Eestis ja Lätis sõjahaudade otsimise ja hävitatud mälestusmärkide ning kalmistute taastamisega, vahetati kogemusi, anti nõu. Seisti koos Balti ketis. Loodi kontaktid Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliiduga Saksamaal, osaleti rahvusvahelistel sõjahaudade alastel kokkusaamistel. Riiklikel tähtpäevadel tehti delegatsioonidega vastastikuseid külastusi. Osaleti sõjameeste kokkutulekutel, sõdades langenute kalmistute ja sõjamälestusmärkide avamistel. Korraldati mitmeid ühiseid unustatud või hävitatud sõjahaudade otsimisretki Eestis ja Lätis, kuhu kaasati ka mõlema riigi saatkondade töötajad. Peeti ühiseid talgupäevi sõjahaudade ja sõjamälestusmärkide korrastamiseks jne.“

Tänuks hea koostöö eest said Läti Vennashaudade Komitee ja 5 lätlast ESHL 20. aastapäeva mälestusmärgi ning tänukirja.

Arhitekti kutsega Eižens Upmanis on olnud komitee esimees algusest peale. Tema teeneks tuleb pidada kontaktide loomist koostöös ESHL-i esimese presidendi Ali Rza-Kulijeviga mõlema sarnase organisatsiooni vahel.

Peteris Cielavs on pikaajaline aseesimees, kirikutegelane, sõjahaudade ja mälestusmärkide asjatundja.

Janis Lismanis on ajaloolane, muinsuskaitsja, Läti sõjamälestusmärkide ja sõjahaudade uurija ning vastavate raamatute autor.

Toedors Nigulis on arhitekt, sõjahaudade asjatundja.

Andris Aboltinš on ajaloolane, sõjahaude asjatundja.

Päev lõpetati Strenči linnas asuval kaunil Koiva jõe äärsel aasal ühise piknikuga, kus lätlased kostitasid toidu ja kringliga.

Kringlit anti Sindi noortele koduteele kaasagi. Olgu märgitud, et Koiva jõe ääres asuv Strenči ( 5,7 km²) on pindalalt pisut suurem Pärnu jõe ääres asuvast Sindist (5,01 km²), aga mõlemad on roheluses ja veepeegelduses väga kaunid paigad.

Eilse päeva ettevõtmist toetas rahaliselt Euroopa Regionaalarengu Fond. Kõik sündmusterohkel päeval osalejad said Tänukirja, mille üle olid eriti rõõmsad koolinoored.

Anton Irve mälestamine lõpetati ühispildistamisega