Arutlus ilma reaalteaduse, religiooni ja filosoofiata

Hea õpetaja, lugesin Pärnu Postimehes avaldatud Sinu artiklit „Hingest reaalteadustes, religioonis ja filosoofias“ (03.11.10). Ma olen laisk õpilane, kes pole kunagi vaevunud erilise põhjalikkusega süvenema filosoofiasse ega erinevatesse religioonidesse. Väga vähe on mul aimu reaalteadustest ja veel vähem suudaksin ma selles valdkonnas kobades otsida hinge paiknemise asukohta. Seletamatul põhjusel virgutab Sinu kirjutis siiski ka mind kaasa mõtlema. Kuigi minu eelnevad teadmised ei võimalda kõiges sõna sekka öelda ja võimalik, et mõndagi Sinu poolt kirja pandut mõistan ka valesti, söandan siiski üksikutes lähteseisukohtades olla erineval arvamusel. Samas ei tähenda see kaugeltki seda, et meil poleks üldsegi ühiseid arvamuste kokkupuute punkte.

Urmas Saard ja Hans Soll

Ütled, et füüsikalises maailmapildis hingel kohta ei ole. Väga võimalik, sest Piibel teeb asja kohe selgeks ja ilma pikema keerutamiseta lahutab vaimse maailma materiaalsest keskkonnast. Rääkides vaimsest olemise viisist nõnda nagu seda Piibel käsitleb, ei saa seega küsimusele läheneda reaalteaduse seisukohast. Kui üldse, siis üksnes niipalju, kuivõrd vaimne olek mõjutab materiaalses keskkonnas toimuvat. Ent seegi väljuks üht otsapidi reaalteadusega kogetavast ruumist ja nii osutuks tavateaduslik lähenemisviis üsna nulli lähedaseks.

Küsimusele, kas sel juhul peaks hinge ja vaimse maailma asjadest kõneldes reaalteaduse kogu materiaalse atribuutikaga täielikult kõrvale heitma, vastaksin siiski eitavalt. Reaalteadus võimaldab konstrueerida väga veenvaid mudeleid, mille abil saab kirjeldada neidki asju, mis kipuvad materiaalse oleku tunnetuslikust ja mõistetavast ruumist väljuma. Teadlased kasutavad isegi materiaalsete ülikeerukate nähtuste uurimiseks ja selgitamiseks omavahelises suhtluses erinevaid mudelite konstruktsioone, et olla üksteise suhtes paremini mõistetav. Mudel ise ei tähenda loomulikult asja ennast nagu vahel juhtub, et isegi üldharidusliku kooli õpetajad näivad pöörduvat nende mudelite usku ega suuda mõista kuivõrd haaramatud süsteemid nende taga tegelikult peituvad, rääkimata siis veel õpilastest.

Tunnistan, et olen ka ise põhikooli ajal olnud eksituses seni kuni juhuslikult sattus kooliõpiku kõrval minu kätte mõni targem ja avarama käsitlusega raamat. Näiteks sain teada, et aatomituum polegi nii lihtne nagu seda keemia või füüsika tunnis mudelil demonstreeriti elektroni pallikeste tiirlemisega ümber tuuma. Kuigi põhimõtteliselt polnud räägitu vale, osutus ta ikkagi pea sama eksitavaks nagu lapsele räägitav jutt Jumalast, kes istub vitsakimp kaenla all pilve äärel ja vaatab, et keegi pahandust ei teeks. Tõsi, üdini vale pole ka viimane kujund ja võibolla ongi vähese haridusega lapsevanemal raske oma nelja-aastasele lapsele midagi enamat öelda nõnda, et laps sellest vajalikud järeldused teeks. Kuid täiskasvanud inimestena ei saa me jääda nelja-viie aastase lapse arusaamiste tasemele ja peaksime suutma konstrueerida märksa tõepärasemaid mudeleid, et vähegi paremale mõistmisele läheneda asjade suhtes, mis osutuvad tõepoolest ülikeerukateks seosteks.

Huvitav on eestlase, Toronto ülikooli emeriitprofessor, Endel Tulvingi lähenemine. Kordan Eesti Päevalehes (19.12.09) avaldatud teadlase kinnitust: “Pean end usklikuks selles tähenduses, et ma usun, et on olemas mingisugune minust ja tervest inimkonnast suurem jõud. See jõud on absoluutne, ainulaadne, paratamatu ja see on piiramatu ajas ja ruumis. Ma usun, et see on minu olemise aluseks ning mõjutab seda, mida ma elus teen.“ Tahaksin lugupeetud teadlase kogemusega teatud möönduste piires nõustuda, kuid mitte järgneva selgitusega. Ta nimetab seda väge looduseks ja isikustamise soovi korral ka emakeseks looduseks. Ehkki ka selles väites võib sisalduda tõtt, ei rahulda vastus mind piisavalt isegi siis mitte, kui ta lõpuks leiab meelte ja hinge peamise erinevuse selles, et esimene neist sõltub täielikult kehast ja sureb koos sellega, teine aga peaks kestma usutavasti ka pärast keha surma.

See, mida Tulving nimetab inimkonnast suuremaks jõuks, absoluutseks, ainulaadseks, paratamatuks ning piiramatuks ajas ja ruumis, omab teatavaid piirjooni Jumalast, mida kirjeldab Piibel. Kuid Piibel ei käsitle kunagi Jumalat looduse osana, isegi mitte universumi osana. Sellises Piibli sõnumis peitub tegelikult väga terve loogika, mida järjest sekulariseeruval inimesel on vaatamata loogilise argumentatsiooni rohkele olemasolule siiski raske omaks võtta.

Olen mitu korda mõelnud, kas mitte ei peaks Piibli lugemist alustama esimese lehekülje asemel hoopis Õpetussõnade 8. peatüki 22-st salmist alates, milles räägitakse tarkuse olemusest ja tulemusest.

22Issand lõi mind oma töö alguses,
esimesena oma töödest muistsel ajal.
23Igavikust alates on mind eraldatud,
ürgajast peale, enne maailma algust.

24Ma olen sündinud enne sügavusi,
enne kui puhkesid allikad.
25Veel enne kui mäed paigale pandi,
enne künkaid sündisin mina,
26kui ta veel ei olnud teinud
maad ega maastikku,
ei maailma esimest tolmukübetki.
27Kui tema valmistas taevad, olin mina seal,
siis kui ta joonistas sõõri sügavuse pinnale,
28kui ta kinnitas pilved ülal,
kui said jõuliseks sügavuse allikad,
29kui ta merele pani piiri,
et veed ei astuks üle tema käsust,
kui ta kinnitas maa alused

Kujunditerohke kirjutis asetub antud kontekstis justkui väljapoole materiaalset ruumi ja püüab kirjeldada seal toimunut aga ka küllap praegu ja edaspidigi toimuvat. Esimese reaga tahetakse öelda, et Jumala (Issanda) esimene loominguline akt oli aluse panek tarkusele või kuidas soovite - loogilisele süsteemsusele ja võimalik, et veel palju enamale, mida siin kohal ei oska hästi sõnastada. Tavaliselt oleme harjunud teadmisega usuõpetuse tunnist, milles minul jällegi küll vastav haridus puudub, et alguses lõi Jumal taeva ja maa.... Loetud tekst aga läheb kõigi tegemiste ettevalmistavasse perioodi. See tähendab vast midagi sarnast, mida arhitekt teeb enne maja ehituse juurde asumist. Kuid seegi on puudulik võrdlus, sest ülal loetud Õpetussõnade tekstis ei räägita mitte ainult sõõri joonistamisest sügavuse pinnale nagu arhitekt teeb oma mõtete joonimisel paberile või tänapäevaselt arvuti ekraanile. Piibel räägib tarkuse loomisest, mis viitab sellele, et ka mõistuslik olemus pole kõigi asjade alus vaid on veel midagi palju põhimõttelisemat olekut, millele on loodud mõistuslik tegevus. Mis see täpsemalt on, sellele annab Piibel samuti vastuse. Aga ei taha siinkohal väga laialivalguvaks ja pealetükkivaks minna. Seepärast, kel huvi, peaks ise süvenema.

Sellisest arutluse seisukohast lähtudes oleks kõigi loogika reeglite eiramine, kui me tahaksime näha materiaalse keskkonna süsteemikindlat arengut erandlikult teisiti kui oleme harjunud kõike ülejäänut kogema üksnes põhjuse ja tagajärje seoses. Me ei usuks iialgi, et lihtne neljajalgne tool võiks lõpmatute juhuslike õnnestumiste jadas miljardite aastate pärast iseeneslikult tekkida, veel vähem kosmiliselt ülikeerukas inimolend, kellel olevat koguni lisaks luustikule, lihale ja aju „protsessorile“ veel ka mingi „müstiline“ vaim ja hing.

Sõna müstiline on sihilikult jutumärkides, et osundada selle sõna harjumuspärase mõiste vastuolulisusele. Müstiline võib väljendada teatud emotsionaalset hämmingut aga see ei tähenda veel seda, et apteekri kaalu täpsusega ökoloogilisse tasakaalu viidud maailmas toimuks midagi ebareeglipärast, mida saaks liigitada uskumatu müsteeriumi valdkonda. Füüsikalisele reeglipärasusele mitte alluvad müstilisteks ilminguteks nimetatavad asjad oleksid süsteemi koos püsimise seisukohalt ohtlikult purustavad monstrumid isegi kõige pisemate osakeste puhul. Mis juhtub kodaratega, kui hoo pealt torgata kaigas ratta ja raami vahele?

Usun, et kirjanduslikus keeles võime elu täielikuks imepäraseks müsteeriumiks nimetada seni kuni pole suutelised vaatlema kogu universumit väljapoolt vaadates selliselt nagu kellassepp teeb seda läbi suurendusklaasi laua ääres toimetades, kuid olemata seejuures üks hammasratastest, seier või numbrike sihverplaadil.

Taas kujundlikku keelt kasutades, kuna mul pole käepärast paremat abivahendit, näengi ma Jumalat selle kellassepana, kes hoiab osakesed ühtses liikumises ja rihib kõige täpsemat aega.

Surematuse doktriinist rääkides nõustun lugupeetud kooliõpetaja seisukohaga, mis kinnitab, et kristliku kultuuri alusväärtuste austamise traditsiooni igikestvust kinnitavad tänapäeva kultuuriettevõtmised ja üldsuse hinnangul väärib kõrgeimat hinnet laia kandepinnaga kohalik kultuuriüritus – sõja ja totaalvõimu kätetööna varemeteks muudetud Tori kiriku taassünd. See loovisiku ettevõtmine ja inimtegu on tõepoolest hindamatu väärtusega!

Tori kirik on siiski vaid sümbol millegi surematusest aga kui me tahame jõuda hinge surematuse juurde, siis jääb sümbolitest paratamatult väheks ja maine hing küsimusele lõpliku lahenduse otsingul rahuldava vastuseta. On asju, mille puhul inimene ei rahuldu füüsikaliste põhjenduste, mudelite abil tehtavate selgituste ega ka mitte kanooniliste sümbolitega vaid soovib jõuda tõe enda juurde. Tõde ei nähta läbi füüsikaliste parameetrite. Samamoodi ei peaks tingimata hinge kirjeldama füüsikalise nähtusena mingi läbipaistva moodustisena, mis võiks suvalisel ajal kehast eralduda ja sinna tagasi siseneda. Kui uskujad ja teadlased väidavad vastupidist, siis on see nende õigus, millesse pole soovi vähemalgi määral sekkuda.

Piibel kõneleb inimese hinge igavikulisest kestvusest uues kehas, mis ei näi ühtivat tulevase eksistentsi praeguse kehastusega. Seda on muidugi sama raske mõista nagu punktimaailma kodanikul seda, kuidas saab eksisteerida ühedimensioonilise maailma kõrval kahedimensiooniline maailm, millel on olemas pikkus ja laius. Näide on võetud Ameerika autori Martin Gardneri raamtust „Parem-vasak maailm“. Sama raske oleks kahedimensioonilise maailmasüsteemi kodanikul aru saada sellest, kuidas võiks toimida kolmedimensiooniline maailm mingi „seletamatu“ kõrguse mõõduga. Kujundeid kasutades asume meiegi küsimuse ees, kuidas mõista kolmemõõtmelisest maailmast midagi veelgi avaramat, mille juurde saaks lisada neljanda-viienda dimensiooni. Tõepoolest saame lisada ka ajamõõte, kuid lõpptulemusena omandab see ikkagi mingi kindla suuruse – olgugi, et see võib kujuneda miljardeid nulle koguvaks arvuks.

Selle barjääri ületamist aitabki usk. Fantaasia lendamisest oli vendadel Wrightidel märksa tugevam võrreldes tolleaegsete väga lugupeetud spetsialistide ja teadlaste tõestatud seisukohtadega, et õhust raskemad lennumasinad poleks füüsikaliselt kuidagi mõeldavad. Kui sama veendunud usk paneb uskliku inimese kõhklematult uskuma hinge surematusse ja Jumala olemasolusse, siis on tal lisaks igavese elu lootusele võimalus teenida käesolevat maailma väga tänuväärsel viisil, mis väljendub kasvõi ülekohtu tegemata jätmises. Taolises usulises seisundis elujaatavalt käitudes osutub küsimus sellest, kus asub ajus hing, üsna otstarbetuks, ehkki fantaasiast pakatavatele teadmiste himulistele oleks selles mõtte asetuses küllaga huvipärast pinget.

Siira austusega targa ja lugupeetud õpetaja vastu

Kasutatud kirjandus, millega võib soovi korral tutvuda:

• Martin Gardner, „Parem-vasak maailm“ (Tallinn, 1972)
• Antoine de Saint-Exupéry, „Öine lend“ (Tallinn, 1966)
• J. John, „10 käsku 21. sajandil“ (Tallinn, 2006)
• Piibel, Interneti väljaanne
• Pärnu Postimees, 03,11,10