Ashot Jegikjan’i mummuism

Eile Pärnu Uue Kunsti Muuseumis avatud Eesti maalikunstnike uudisloomingu näitus jääb avatuks 14. aprillini, mis annab külalistele võimaluse tutvuda enam kui poolesaja eesti maalikunsti raudvarasse kuuluva meistri loominguga.

Heiko Kivila ja Ashot Jegikjan Pärnu Uue Kunsti Muuseumis

Eesti Kunstnike Liidu juht Jaan Elken ütleb näituse kujunduse kohta, et Eesti Maalikunstnike Liidu korraldatav ülevaatenäitus toimub teist aastat Pärnu Uue Kunsti Muuseumis. Valdavalt 2012 ja 2013 aastal loodud uusi teoseid esitaval näitusel eksponeeritakse nii maalikunstnike liitu kuuluvate kunstnike töid, kui ka muudel erialadel tegutsevate professionaalide maale. Valiku tehti tööde kvaliteeti ja näituseruumide suurust arvestavalt. Näitusel näeb nii eesti maalikunsti raudvarasse kuuluvate meistrite, kui ka äsja Tartu Kõrgema Kunstikooli, Tartu Ülikooli ning Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud noorte maalikunstnike loomingut, eksponeeritud on ka kunstiüliõpilaste loodut.

Esimene tutvus Ashot Jegikjan’iga

Jüri Arraku, Tiit Pääsukese, Andres Toltsi, Mari Roosvaldi, Uno Roosvaldi, Lola Liivati, Ado Lill, Helle Vahersalu, Kristiina Kaasiku jpt kõrval äratab tähelepanu tagasihoidliku loomuga
Ashot Jegikjan. Mees on sündinud Armeenias ja kõrghariduse omandas Jerevani Muusikaakadeemias. „Joonistamist alustasin juba 4-aastaselt,“ ütleb kunstnik, kes oma välimuselt ja olekult sulandub teiste hulka nõnda, et võimatu oleks teda ilma abiliseta märgata. Sindi kunstnik ja arvutigraafik Heiko Kivila tunneb Ashot Jegikjan’i tema Eestisse asumise algusest saadik. Sõprade kohtumine näituse saalis valmistab siirast heameelt mõlemale. Kivila julgustuse tulemusena soostub Jegikjan pärast tutvust väljapanekuga istuma koos võõraga kohviku laua äärde, et paarikümne minutiga avada nii iseennast kui oma loomingut.

„Üks-üks-kaks, kas töötab?“ küsib Jegikjan, millele vastan jaatavalt pärast diktofoni sisselülitamist. „Kuidas te teate?“ uurib mees näilise huviga. Näitan ekraanil jooksvaid sekundeid ja see vastus rahuldab teda täielikult. Esitan esimese küsimuse ja palun alustada rääkimist, aga tema vastab: „Ei räägi.“ Naerame kõik kolmekesi südamest üksteisele kaasa, sest usutluse algus on kunstniku poolt hea tuju tekitamisega osavalt välja mängitud.

Kogu elu joonistamise juures

„Ma olen kogu elu joonistanud ja joonistan ka praegu,“ kõneleb kunstnik, kelle personaalnäituseid on kõige rohkem korraldatud Tallinnas, aga tema töid on eksponeeritud ka Riias, Helsingis, Londonis ja mujal. „Ma ei saa ilma joonistamata olla!“ Et vestluskaaslase eestikeelset juttu täpsustavalt siluda, lisan küsivalt juurde, kas ta peab seda tegema? „Ei pea,“ saan kiire vastuse, „Ma armastan seda teha, mulle meeldib seda teha.“ Saan aru, et maalimine ongi Jegikjan’i eriala. „Muidugi, aga elamine ise on ikkagi erialadest alati kõige esimesel kohal. Rahu ja armastus ja kunst – need on minu jaoks peamised, aga joonistamine on minu töö, millega olen Tallinnas väga rahul,“ selgitab vestleja ja ütleb vabandavalt vahele, et ei suuda väga kiiresti rääkida, sest tema eesti keel olevat selline nagu ta on. Ütlen julgustavalt juurde, et sellisel kujul riigi keele kasutamisel pole häda midagi ja väikesi konarusi ei pea armeenlane küll häbenema.

Muusika on üksnes hobi

„Esimest korda sattusin Tallinnasse 1984. aastal juhuslikult kui tulin kontserti andma. Jäävalt hakkasin Eestis elama kaheksakümneseitsmendast aastast. Kohe alguses mul oma kodu puudus ja nii viibisin sõprade juures. Aga miks te kirjutate, kui te niigi juba lindistate?“ Küsitud vastust ära ootmata jätkab ta juttu tööst muusikuna. „Töötasin seitse aastat Armeenia Televisioni ja Raadio Sümfoonia Orkestris trummarina.“ Heiko Kivilale meenub seejuures üks ksülofonil mängitud pala, mille Jegikjan kord ühes muusikariistade kaupluses suure meisterlikkusega otsast lõpuni mängis ja mida kõik kohal viibinud inimesed suure naudinguga kuulasid. Näen muusiku harrastusega kunstniku rinnas biitlite märki. Ta selgitab, et biitlid on olnud rock-klassikana tema meelismuusikud, kes praegu tekitavad nostalgiat kunagisest naudingust. „Aga joonistamist alustasin koolmeistrite juures. Kaks olid Armeeniast ja üks Eestis. Ma õpin pidevalt ja alati õpin olema õnnelik. Eestlased ütlevad, et terve elu õpitakse ja ikka surevat lollina. See on väga hea. Välismaal oleku aja olen tegelenud ainult kunstiga, muusikat teen üksnes kodus. Muusika on rohkem hobi.“

Nüüd tuleb öelda mummuism

Heiko Kivila küsib kas varem oli harrastuseks armeenia sugemetega sürrealism ja nüüd rohkem realism? „Ei nüüd tuleb öelda mummuism, andke ma kirjutan. Enne meeldis mulle rohkem El Salvador Dali, praegu Pablo Picasso, Joan Miró ja veel mõned teised. Maitsed ja maailmavaated muutuvad, aga midagi on ka sellist, mis ei muutu. Aastast 1992 nimetab kunstnik oma stiili mummuism’iks. Tema sõnul võib mummuism olla jälg, mille on maha jätnud aeg, aga samahästi maailmakaart või hoopis kuusirp keset päeva. „Mummuism samastub kubismiga, ainult vastupidisel kujul. Minu maale iseloomustab poeetiline ekspressiivsus, mis on postimpressionismist väljunud.“

Milline on maailmavaade ja kas selle kujunemist on mõjutanud näiteks Armeenia kirik? „Mikrofoni ees olen ma harjunud vastama nagu suurele auditooriumile, aga köögiküsimuse puhul vastaksin pisut teisiti. Te soovite, et vastaksin nagu kodus, aga kus on praed, õlu...?“ Taas saame suure suuga naerda, sest Jegikjan on hea huumoriga ja oskab vestlust suunata vabalt ning sundimatult. „Kus on minu kodumaa minuga koos?“, ümiseb Jegikjan omal viisil küsimust kodumaa asupaigast. „Teinekord küsitakse, kas ma kodumaa järele ei igatse? Vastus on selline: ma kannan endaga kodumaad kõikjal kaasas ja seepärast ma ei igatse seda. Minu kodumaa ei ole Armeenia, Eesti, Prantsusmaa, Austraalia, Aafrika või Venemaa. Kodumaast rääkides asub tegelikult minu jaoks esimesel kohal armastus,“ selgitab Jegikjan ja loeb taas mõttepausina suud diktofonile lähemale tuues „üks-üks-kaks-kaks“ ja rõhutab uuesti tõsisemaks muutuval ilmel, et armastus on eelkõige tema kodumaa. „Ma elan armastuses ja armastus on minu elu. Ameerika, Mexico, Läti – need asjad on kõik teisejärgulisel kohal. Aga ka teie enda tõeline kodu, kust te olete tulnud ja kuhu lähete – see on armastus. Me tuleme armastusest ja läheme armastuses,“ jutustab elus headust näha püüdev mees, kes joonistab enda sõnade kohaselt selleks, et lühendada aega punktide A ja B vahel. Ta selgitab öeldu juurde, et iga kunstnik on tavaliselt natuke ka filosoof, samuti huumorisse kalduv. „Huumor on ka andeks andmine ja pehmendav asjaolu, mis seob inimesi. Andeksandmine on omakorda samuti väga oluline.“ Jegikjan suundub mälestustes oma vanaisa juurde ja meenutab teda preestrina väga tubli inimesena. „Olen Eesti kunstnik ja tänulik Tallinnale, varblastele, suurele veele (naerame jälle koos), aga ka kõikidele sõpradele – ma ei saa elada ilma sõpradeta. Heiko elab praegu minust kaugel, aga kõik minu sõbrad on rahu armastajad. Nad on minu sarnased, kes õpivad vaikselt elamist. Rahus elamine on võrreldav rikkusega, mida omavad näiteks pangad, aga raha pole siiski peamine. Inimese sisemine hingerikkus ei ole vähe oluline väärtus. Ja ma unustasin öelda, et minu lapsepõlv oli väga õnnelik!“ Jälle loeb ta „üks-üks“ nagu naljatades, aga samas ka väga tõsiselt tähelepanu osutades, et ärgu keegi unustagu oma isale või emale helistada selleks, et rääkida kui väga laps oma vanemaid armastab. „Üks-üks - isa, ma armastan sind. Selle ütlemine on väga oluline, olenemata sellest, millised nad on olnud või millised oleme me ise. Minu isa elab Peterburis, tal on vigu – aga vigu on ka minul. Kõik teevad vigu, sest inimesed on inimesed.“

Ashot Jegikjan ei pääse mööda Kristusest

„Minu elu orientatsiooniks on kristlus. Jeesus Kristus tähendab minu jaoks armastust, pluss andeksandmine, pluss rahu. Olen uhke oma vanaisale, kes pärandas mulle sellise vaimse rikkuse.

Kunst ei asu lõuendil

„Maalin peamiselt inimesi abstraktsionismis. Maalimisest rääkimine on raske ülesanne,“ vastab Jegikjan kui üritan arvata, kas ta püüab inimeste liikumisest, miimikast ja tervest olemisest tabada neid emotsioone ja mõtteid, mida võiks kanda lõuendile üle. „Ma ei mõtle sellele üldse ja sinu peale, Urmas, ei mõtle ma samuti nagu ma ei tee seda ka iseenda puhul. Aga ma mõtlen spontaanselt,“ naerab Jegikjan heatahtlikult oma sõnade kinnituseks. „Mina ainult joonistan lihtsal viisil ja maal ise joonistab ennast,“ püüab vestleja oma loomingulise valmimise kulgu kuidagi selgitada. Ta lisab juurde, et viimasel ajal ei joonistagi enam natuuris, vaid pildid valmivad kas fotode või fantaasialennu järgi. „Igal kunstnikul on oma ülesanne ja minu ülesanne on joonistada vabalt,“ ja Heiko täiendab oma sõbra sõnu tundmusega, et ta maalib ausalt. „Kõik kunstnikud teevad oma tööd ausalt ja mul on olemas postulaat – üks-üks, postulaat on selline: Kõik kunstnikud on head. Sellele võidakse vastu vaielda ja küsida kuidas saavad kõik head olla? Aga see on minu postulaat, mida ma usun ja ma võin seda tõestada,“ on Jegikjan veendunud. Kunst ei asu lõuendi peal. El Salvador Dali on öelnud, et kunst asub lõuendi ja kunstniku vahel. Lõuendilt näeb impulssi või põhjust. Kaasaegne kunst on nagu võõrkeel. „Urmas, sa ei saa kõnelda hispaania keelt ilma õppimata. Sama lugu on kunstiga, millega suhtlemisel peaks valdama kunstikeelt. Võtame näiteks Rembrandt. Temast ei pruugi samuti aru saada, kui ei minda kunstniku loomingu sisusse,“ ütleb Jegikjan, kelle arvates peaks omama n.ö sisemist advokaati ühe või teise töö mõistmiseks. Alles siis saab tõeliselt hakata maali nautima.

Ashot Jegikjan ühines Eesti Kunstnike Liiduga 1997. aastal, kuid tema esimene kunstinäitus avati Riias juba tosin aastat varem. Jegikjan maalib peamiselt õlivärvidega lõuendile. Varem ta joonistas ja seepärast kasutab vestluses rohkem sõna joonistamine kui maalimine.