Avati mälestustahvel perekond Pätside majal
Vastupanuvõitluse päeval eemaldasid Trivimi Velliste ja Matti Päts katte Pärnu Raeküla linnaosas asuva kunagise Pätside perekonna kodumaja seinale kinnitatud graniitplaadilt, millele on raiutud Jakob ja Olga Pätsi ning nende laste Nikolai, Konstantini, Voldemari, Peetri ja Marianne nimed.
Rahvas on kogunenud perekond Pätside kunagise kodumaja juurde; alustatakse Eesti Hümniga
Paljude lippude ja küünlatuledega kaunistatud Riia mnt 273 maja ette kogunes 22. septembri pärastlõunal umbes sadakond inimest, et olla kaua oodatud sündmuse tunnistajaks. Kuigi tugevam tuuleiil jõudis poolenisti plaadilt katte eemaldamisega enne ametlikku pidulikku toimingut hakkama saada, ei seganud see kavandatud sündmuse plaanipärast läbiviimist.
Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste ütles oma esinemises, et Jakob Päts ei osanud kolimisvankril Pärnu poole liikudes tol ajal muidugi arvata seda, et tulevikus saab tema maja eest mööduvast teest paljude sõiduridadega Via Baltika magistraal. Samuti ei osanud ta arvata, et juba ühe inimpõlve pärast saab olema Eesti riik ja veel vähem võis Jakob Päts arvata, et tema teisel pojal saab olema eriline roll selle riigi sünnis. Aga mitte ainult Konstantinil üksinda polnud riigi ülesehitamisel oluline osa täita, vaid ka kõigil ülejäänud kolmel vennal olid üsna tähtsad ülesanded Eesti ees. Samuti nende õel Mariannel. Nikolai Päts oli lisaks vaimuliku ametile ka aktiivne haridus- ja ühiskonnategelane. Voldemar Päts oli Eesti kunstihariduse rajaja. Voldemar Päts on ainsana oma perekonna mälestused kirjutanud ja Trivimi Velliste loodab, et need järgmisel aastal ka raamatukujul ilmuvad, et oleks võimalik lugeda lähemalt, mida selles majas nende nooruse ajal tehti. Kindlasti pole see maja näinud kõige paremaid päevi, nagu pole seda olnud alati ka Eesti riigil, võrdles Trivimi Velliste mõlemate saatust ajaloos. Kuid ta ei ole pessimistlik ja loodab, et juba lähitulevikus paraneb ka selle maja seisund. Tänades pärnakaid soovis Trivimi Velliste, et iialgi ärgu rohtugu jalgrada Pätside perekonna maja juurde.
Pärnu maavanem Andres Metsoja arutles selle üle kuivõrd kõikvõimsaks me peame endid minevikus olnu ja tulevikus oleva suhtes. Vanemaks saades mõistetakse paremini selle tähtsust, mis on minevikus leidnud püsiväärtuse. Meie teod selle taustal on muutuvalt liikuvad ja tihti üsna iseäralikud. Selles teadmises tundis maavanem head meelt, et just Pärnust on alguse saanud omariiklus, mis sunnib ka seda enam austust väljendama nende inimeste suhtes, kes on elanud tolles Riia maantee äärses hoones.
Kahe sõnavõtu järel mängis suupillil rahvalikku muusikat Feliks Kark. Siis astusid Trivimi Velliste ja Mati Päts mälestustahvli juurde, et viia lõpule tuule poolt alustatud katte eemaldamine. Taas astus rahva ette Feliks Kark, et mängida mõned isamaalised lood, mis pani siis juba kogu rahva päris hoogsalt kaasa ümisema ja mõnel julgemal päästis ka häälepaelad valla.
Mälestustahvli pühitsemise vaimuliku talituse viisid läbi EELK peapiiskop Andres Põder ja EAÕK preester Ardalion Keskküla. Andres Põder luges sissejuhatuseks Piiblist 90. Psalmi algust: „Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve. Enne kui mäed sündisid
ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.“ Tulles samas haaramatu igavikulise teema juurest tagasi meie pisikesesse ruumilisesse maailma, leidis peapiiskop, et ühest väikesest kodust võivad saada alguse väga suured teod, mille tunnistajaks saabki nüüd olla. „Tuletagu see mälestustahvel meile meeldi, et selline vaim ja vaimsus, nagu oli Pätside kodus, elaks ja valitseks ka igas tänases Eesti kodus,“ sõnas Andres Põder, kes soovis puhast, õiglast ja väärikat elu vaba maa vabale rahvale. Preester Ardalion täiendas ametivenna sõnu sellega, et Pätside kodus valitses maiste ettevõtmiste kõrval ka usuline mõõde, millest tema sõnul oli Pätsidel ka vangipõlves oleku aegadel abi.
Pärnu Muuseumi direktor Aldur Vunk juhtis tähelepanu sellele, et jalutades mööda Pärnu tänavaid näeb paljusid hooneid, mis ajaloolise tähenduse seisukohalt vääriksid tähistamist, kuid on jäänud senini tegemata. Kuni käesoleva ajani kuulus ka Pätside kodu samasse nimistusse. Sellest tulenevalt kahtles Aldur Vunk selles, kui paljud enam üldse teadsid Pätside majast Raekülas. Aga nüüd rõõmustab teda, et sellelgi majal on silt ja oma lugu. Muuseumi direktori arvates ei oma Pärnu jaoks mitte Konstantin Päts kõige suuremat tähendust, sest see mees on Eesti kategooria tegelane, kes on riikliku iseseisvuse eest võidelnud juba alates 1917. aasta oktoobrist ametikohtadel, mida praegu võiks võrrelda peaministri tasandiga. Pärnu jaoks on vastupanuvõitluse päeval olulisem meenutada Peeter Pätsi, kes 1918. aasta viimastel päevadel tegi seda, mis erinevate rahvahulkade vahelises heitluses säilitas Pärnu linna ja Eesti iseseisvuse. Samuti Nikolai Pätsi, sest Ühistöö sai alguse just siis, kui Pärnusse tuli preester Nikolai. Sellest organisatsioonist kasvas välja Punane Rist, mis ühendab meid maailmaga.
Mark Soosaar meenutas, et oli seitsme aastane, kui onunaine rääkis, kes neile Jämejalga oli toodud. Vana kõhnunud ilma juuste ja hammasteta rauk oli toodud hullumajja. Kui hullumaja töötajad küsisid, kas ta saab aru oma asukohast, vastas vastas eakas mees: „Miks ma ei saa aru, siin on ju kuldnoka puurid akna taga. Mark Soosaar meenutas Buraševo külastamist ja kohtumist Konstantin Pätsi raviarstiga, kes oli ise surivoodil. Neil õnnestus jäädvustada selle naise viimaseid sõnu. „See naine, kes töötas hullumajas ja ravis hulle, uskus, et see „hull“, kes nimetab ennast Eesti Vabariigi presidendiks, räägib tõtt,“ meenutas Mark Soosaar toonase paiga külastamist.
Aga kui Konstantin Päts saaks nüüd külastada meie maad, siis ei tunneks ta Mark Soosaare arvates enam Eestit ära. Viljakad põllud on kasvanud rohtu ja sisenedes Ikla kaudu Eestisse, tervitab saabujat hiiglaslik õllereklaam “Welcome to A. Le Coq Country” ja sellele järgnevalt kohtaks ta sama suurt reklaami, et 60 km pärast ootab teid McDonalds. Siia jõudes saaks ta kindlasti aru, et on jõudnud Pärnusse, sest siit algab Eesti. Vasakut kätt on tema isa kodu ja paremat kätt on väike armas jaama hoone. Tõsi, praegu ollakse küll segaduses, kas seda, mis ühe käega on ehitatud, peab tingimata teise käega ära lõhkuma, aga kindlasti oleks Konstantin Pätsil hea meel, et tema isa ja ema kodu on alles. Mark Soosaar leiab, et just selle maja juurest algab Eesti värav ja ta loodab, et tulevikus saab selle hoone küljes olema ka tulikiri Hotell President. Järgnevalt läheks Konstantin Päts linnaga tutvuma ja avastaks, et president Rüütlil on oma nimeline tänav, sama lugu on president Meriga, kellel on Mere puiestee ja Ülejõel sammuks riigi esimene president ka Ilvese tänaval. Paraku Pätsi nimelist alleed, platsi või mida tahes ta siiski ei leiaks. Mark Soosaar ütles kokkuvõtteks, et Eesti riigi loojad väärivad mälestust ja lõpetas sõnadega: „Paneme seljad kokku ja oleme tublid...“
Sõnavõtud lõpetas Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts, kes rääkis perekonnast vähem räägitud faktidest. Nikolai Päts oli ka eesti keele õpetaja ja luuletaja, kellelt on ilmunud väike luulekogu. „Ilmselt kasvatati hästi ja ka kasvatatavad olid vastuvõtlikud sellele, mida isa ja ema püüdsid lastele edasi anda,“ võttis Matti Päts kokku selle, mida ta viiest lapsest iga ühe kohta esile tõi. Selles majas on peetud ka Matti Pätsi vanaisa pulma ja selles pulmas pidas peokõne Eduard Vilde. „Vilde oli ka üks neist, kes jalutas 1933. aastal Pirita Kloostrimetsa küngastel ja pidas aru selle üle kas ei peaks tallinlastele rajama sinna surnuaia. See mõte saigi teoks ja teatavasti oli Eduard Vilde ise esimene, kes sinna sängitati,“ rääkis presidendi pojapoeg tuntud kirjaniku seostest nende perekonnaga. Lõpetuseks ütles Matti Päts südamlikud tänusõnad inimestele, kes on nende perekonna kodu meeles pidanud ja tähistanud selle koha graniidist tähisega.
Perekond Pätsi mälestustahvli valmistamist ja paigaldamist korraldas Tiina Tojak Pärnumaa Muinsuskaitse Seltsist. Tahvli valmistas kiviraidur Ülo Kirt ja rahastas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum. Sündmuse korraldajana abistasid samuti Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, Eesti Lipu Selts ja Raeküla Vanakooli Keskus.
Tiina Tojak
Trivimi Velliste ja Helle Lees asetavad Konstantin Pätsi Muuseumi poolt lillekimbu mälestustahvli ette
Samal teemal:
