Neljapäeval sai Bruno Sõmeri 87 aastaseks. Kui ma järgmisel päeval juhuslikult vanahärraga Pärnu Nooruse Maja suveaias kohtusin, siis oli tema jalutuskäigu sihiks Rohelise tänava kultuurimaja pika koridori seina vabade pindade suuruse hindamine. Uudo Laanega peeti nõu ja lepiti kokku mitu kollaaži tohiks seintele riputada, et järjekordne vanameistri isikunäitus 8. septembril võiks koos kunstisõprade ja tema eriliste tööde austajate osavõtul avatud saada.
Viimati nähti samas hoones Bruno Sõmeri nauditavat loomingut möödunud aasta sügisel kui joonistuste näituse pealkirjaks oli valitud "Noorusemaalt". Eelolev isikunäitus peaks olema tagasihoidliku juubelihõnguline. Kui arvestus paika peab, siis toimub taoline näitus Rääma linnaosa kultuurikeskuses viiendat korda. Seega tervelt neljandik Pärnus üles seatud isikunäitustest on leidnud koha kunstniku oma „küla“ kodutänava naabruses.
„1942. aasta suvel viibisin Tõstamaa vallas, Pootsi külas, kus samal ajal suvitas Karin Luts,“ meenutas Sõmeri eesti kunstnikku, kes oli noormehe esimeseks tõsiseks suunajaks pliiatsi ja värvide juurde. Kuna naine oli 1920ndatel aastatel saanud hea kunstihariduse Tartu Kõrgemas Kunstikoolis „Pallas“, siis oli mõju sedavõrd tugev, et juba sama aasta sügisel otsustas Bruno Sõmeri samuti astuda Pallasesse. Karin Luts (1904-1993) pages küll paar aastat hiljem koos filoloogiaprofessorist abikaasa Peeter Arumaaga Rootsi, kuid pühendus ka eksiilis olles jäägitult kunstile. Sama on teinud pikkade aastakümnete kestel kunagine Pallase ja Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õpilane - mitte küll kaugel kodust eemal vaid siinsamas vanaisa ehitatud majakeses Allika tänaval. Veel praegugi meenutab ta oma toonaseid õpetajaid. Johannes Võerahansu ja Elmar Kits on esimesed nimed, keda ta pikalt mõtlemata nimetab.
Küllap oma osa on olnud ka isal ja vanaisal. „Isa nimi on August, ta oli kunsti hoiakuga,“ meenutas poeg ja rääkis samuti oma vanaisast, kelle tisleri käed valmistasid peene nikerdusega pildiraame.
1947. aastal esines Bruno Sõmeri esimese kujutava kunsti näitusega Nooruse Majas. Praeguseks on olnud tema tööd eksponeeritud koos ühisnäitustega kaugelt enam kui sajal korral. Enamik siiski Pärnus, kuid ka Eesti teistes paikades, eriti Tartus, millega ta on olnud rohkem seotud. Lisaks Võru, Valga, Paide, Jäneda, Palmse, Tallinna, Kohtla-Järve, Narva kõrval ka välisriikides Moskvas, Soomes, Rootsis, Taanis, Hollandis, Lätis.
Kui palju Bruno Sõmeri oma pika kunstniku tegevuse kestel on teoseid loonud, sellele jääb ta ükskõikse õlakehitusega vastuse võlgu. Teda ei huvita mitte niivõrd pildi valmimine kui loometegevuse sees elamine. Tema loomingulist tegevust teatakse ja hinnatakse erinevates maailmajagudes. 2001. aastal ostis Kanada kunstiajaloolane Eda Sepp 5 maali Ameerika Ühendriikide Zimmerli Kunstimuuseumi kogusse New Jersey’s. Veel teab kunstnik oma maale olevat kaugematest paikadest Kanadas ja Austraalias. Lähemal asuvad maad on Venemaa, Rootsi, Soome, Läti. Kodumaal on tema töid omandanud Eesti Tarbekunsti- ja disainimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Pärnu Uue Kunsti Muuseum, Pärnu Muuseum, Pärnu linna kunstikogu, Matti Miiliuse kunstikogu.
Bruno Sõmeri töid tutvustavad veerandsada bibliograafilist väljaannet, mille hulka kuulub 2008. aastal trükivalgust näinud esinduslik album BRUNO SÕMERI, kus Viktor Kaarneem ja Maiga Lints annavad lühikese, aga väga ilmekalt hästi sõnastatud ülevaate kunstniku isiksusest ja tema loomingust. Kahjuks on väga vähe kirjutatud üleriigilises ajakirjanduses. Samas valmistab heameelt Pärnu Postimehe pidev tähelepanelikkus meistri isiku suhtes.
Siiski on olnud üllatav teada, et veel vähem kui kümmekond aastat tagasi tunnistas legendaarne kunstikollektsionäär Matti Miilius, et huvitava ja tugeva kunstniku leidmine Pärnus oli talle täielik üllatus. Küllap on laiem kunstiüldsus ka praegugi Bruno Sõmeri loomingut veel avastamas. Ilmselt tuleb nõustuda Miiliuse arvamusega kui ta peab peamisteks põhjusteks kunstniku tagasihoidlikkust, auahnuse vähesust ja kunstielu suurematest keskustest kaugemal elamist. Iseasi, kas Pärnu ikka ongi nii väike kunstikeskus kui siin elab ja töötab põline pärnakas Bruno Sõmeri.
Pärnu on osanud oma inimest maaliloomingu eest vääriliselt hinnata. 1991. aastal sai Bruno Sõmeri esimesena Pärnu Linnavalitsuse kujutava kunsti aastapreemia ja 2003. aastal linnavalitsuse tänukirja. Järgmisel aastal omistatud Pärnu Linna Vapimärk on aga kõrgeim linnapoolne tunnustus ja autasu oma kodanikule. Samal aastal sai ta ka Johann Voldemar Jannseni nimelise auhinna. 2006. aastal anti Pärnumaa „Kultuuripärl 2006“, mida annab välja Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp.
Tema talent ja töökus saavad seda hinnatavamaks, et enamiku aja on ta pilte loonud põhitöö kõrvalt. Kuid ka põhitöö on olnud Bruno Sõmeri jaoks väga viljakas ja tunnustust pälviv, kui ta joonistamisõpetaja ameti järel veerand sajandit töötas Pärnu Linakombinaadis tekstiilikunstnikuna. Kõrgemad tunnustused tulid NSV Liidu rahvamajanduse ja ENSV Rahvamajanduse Saavutuste Näituse Direktsioonilt, mida oli medali ja diplomitena ühtekokku tervelt 8. Tarbekunsti- ja disainimuuseumis säilitatakse Pärnu Linakombinaadis valminud Bruno Sõmeri loomingu näidiseid, mis moodustab kindla ajaloolise kunstiväärtusega osa jäädavalt minevikuks muutunud Pärnu tööstustoodangust.
Viktor Kaarneem ütleb Bruno Sõmerit tutvustavas albumis, et ta ei ammuta kujutatut meid ümbritsevast vaid teostab oma maalid visionaarsetest hetke meeleoludest. „Värvikombinatsioonid annavad edasi seisundit ja elamust, mida ta on oluliseks pidanud.“ Bruno Sõmeri ise räägib abstraktsionismist postmodernistlikus voolus kui võimalusest, mis annab talle välismõjudest segamatu väljendusruumi, et jääda iseendaks, kordumatult originaalseks.
Umbes taoliselt peaks nägema ka kollaaže, millega kunstihuviline saab taas kohtuda juba vähem kui paari kuu pärast Pärnu Nooruse Majas. Viimase hetke täpsustusena lisan, et vahetult enne loo avaldamist helistas Bruno Sõmeri ja rääkis Pärnu Keskraamatukogus toimuvast näitusest, mis peaks üles saama veel enne Nooruse Maja näitust kuid aeg vajab täpsustamist.
