Eduard Rajari vestles Pärnumaa kalmistute teemal
Eduard Rajari rääkis jaanuari viimasel päeval Pärnu maakonna kalmistutest saalitäiele tänulikele kuulajatele, kes olid tööpäeva lõpul kogunenud ingerisoome seltsi maja teisele korrusele.
Nagu kõik varajasemadki Eduard Rajari loengud, nii ka seekordne valitud teema Pärnumaa kalmistute hauakujundustest pakkus kuulajatele väga mitmekesist ja huvitavat teadasaamist, millest varem puudus paljus vähimgi aimdus. Veidi enam kui poolteist tundi kestnud loeng ei suigutanud ühegi kuulaja lauge unele, pigem tekitas suurendatud huvi ja tehti ettepanek uueks kohtumiseks juba kahe nädala pärast samas kohas ja samal kellaajal, et järgmisena kuulda lähemalt väljapaistvatest inimestest, kes on maetud Pärnumaa surnuaedadele.
Kindlasti ei suuda tavainimene esmase kuulamisega väga palju meelde jätta, aga ka unustades selekteerub rohketest detailidest väärtuslik tuum, mis paneb senisest tõsisemalt hindama möödunud aegade meistrite pühendunud kätetööd hauaarhitektuuri loomisel. Nii tekib ka oskus kalmistu radadel liikudes silmata seda, millele varem pole teadnud tähelepanu pöörata.
Eestis võib põhiliselt eristada luterlikke ja õigeusu kalmistuid. Esimene on ümbritsetud korralikult laotud kiviaedadega ja põhiplaani läbistab peaväravast alguse saav laiem tee, mis ei pruugigi lõpuni täiesti sirgelt kulgeda, vaid teeb ka vonkeid sisse.
Õigeusu kalmistud on põhiplaani jaotuses kujundatud kahe laiema teega, mis kusagil surnuaia keskosas ristuvad ja sellisel viisil risti sümboliseerivad. Huvitav on seejuures kalmistut piirav kraav ka siis kui selle järele mõnel kõrgemal künkal praktiline vajadus puudub. Rajari selgituse kohaselt rajati õigeusu kalmistud alguses üsna vesistele ja põllumajanduseks mittesobivatele maadele, mistõttu oli täiesti põhjendatud vajadus kuivenduse järele. Hiljem muutus vajadus traditsiooniks kõikjal, kuhu õigeusklikud oma matmispaiku tekitasid. Üldjuhul on Eesti õigeusu kalmistud märksa väiksemad võrreldes luterlaste surnuaedadega, kuna eestlastest pöördus majanduspoliitilistel kaalutlustel õigeusku kõigest kolmandik. Seda eeskätt põllumaa saamise nimel.
Järgnevalt üksnes mõnede märksõnadena kuuldust ja rohkest pildimaterjalist, mis kuidagi rohkem tähelepanu köitis. Pildilt nähtud kõrged kivist tahutud väravapostid, mis olid tubli Uduvere mehe poolt tasuta valmistatud, ei rääkinud mitte üksnes ajastu arhitektuurist, vaid ka südame headusest kantud tegudest. Seda kontrastsemalt mõjus pilt Mihkli kirikuaia kabelist, mis oli nõukogude okupatsiooni ajal võetud kasutusele traktori kuurina. Õnneks säilis sellel dolomiidist valmistatud von Lilienfeldt’ide vapp. 1831-st aastast pärit töö on väga peenekoeline. Praegu on kabel kultuurimälestisena kaitse all.
Vähe, kui mitte üldse, teatakse väravakabelitest, mille kaudu liiguti vaid ühes suunas. Need, kes lahkunut toonela maile saatsid, lahkusid kalmistult teist väravat kasutades. Üks selline väravakabel on säilinud Varblas.
Ehitusmeister Jaan Tamman on püstitanud väga kauni Tori kalmistu väravaehitise. Vaatamisväärne on Saarde kalmistu välikantsel.
Kui palju teatakse krüpthaudadest? Tegemist on võlvitud matmispaigaga, kuhu paigutati tinakirstud üksteise kõrvale, aga laoti ka risti mõned korrused peale. Haua ava kaeti tavaliselt suure paeplaadiga. Rida selliseid paikneb ka Pärnu Alevi kalmistul.
Kirikuaedades on tähelepanu köitvad 17. sajandi talupoegade rõngasristid. Rõngasristid kõnelevad rootsiaegsete talupoegade heast elujärjest. Kujund sisaldab elemente ristiusu eelsest ajast, mida hiljem täiendas kristlik sümboolika.
Raudristid jagunevad sepa haamri all valminud isikupärasteks kunstitöödeks ja manufaktuuride masstoodanguks. Alati polnud sepa taotud rist päris omaloominguline, kuna telliti ka varem tööstuslikult valmistatud ristide eeskuju järgivat sepist küla sepikojas. Rajari hinnangul oli umbes kolmandik ristidest seppade poolt järele tehtuid.
Sindi II kalmistu vanemas osas vastutustundetult haualt kõrvaldatud ja puu najale vedelema jäetud unikaalne juugendlik raudrist toimetati läinud aasta mais Sindi Muuseumi hoiule. Risti alumisele sambaosale on kirjutatud pühendusega tekst: „Johannes Willems oma vennale…” ja ristil asub Jüri Willemsi nimi. Taoline näide manitseb suurema lugupidamisega suhtuma möödunud aegade väärtustesse, sest kõik ei mahu ega peagi kuuluma muuseumite varahoidlatesse. Sepistatud ristide poolest on väga rikas Pärnu-Jaagupi kalmistu.
Väga omapärased on Laiksaare kalmistul olevad rauast rõngasristid, mis kõigest 30 cm kõrgused. Silmapaistvad on ka Kihnu raudristid just oma lihtsuse poolest. Aga mida tähendab pojaga rist, küsis Rajari? Raudristi kõrval asub teine pisike ristike, mis tähistab sünnitanud ema surma koos lapsega.
Hauakaunistuste hulgast on praeguseks peaaegu täielikult kadunud plekist pärjad. Pärnumaal peaks neid veel olema kõigest kolmes kohas, kuigi veel paarkümmend aastat tagasi kohtas neid üsna palju. Eestis üldse teatakse kümmekonda pärga. Üht säilinud plekist pärga, millel on portselanist lilled, hoitakse Varbla kirikus.
Samal teemal:
