Eestlased on vana rahvas, kes on väga kaua siinsel asualal elanud. Ka eesti sinimustvalge lipp, mis 4. juunil saab 127-aastaseks, on võrreldes enamiku teistega väga auväärses eas. Täiesti eriline on aga tõsiasi, et meie esmalipp on reliikviana säilinud.

Meie sinimustvalge lipp on meid ühendanud ja liitnud nii mure- kui rõõmuaegadel: selle all on langetud, aga ka hõisatud. Selle heiskamine on olnud kord innustatud, siis keelatud. See lipp on alati olnud rahva elujõu üks allikaid.

Nagu varasematelgi aastatel kogunetakse tänavu 4. juuni hommikul kell 7 Toompeale Pika Hermanni jalamile. Kaitseväe orkestri, kooriühingu laulukooride, Kaitseliidu ja paljude seltside liputoimkondade osavõtul heisatakse pidulikult riigilipp number üks.

Eesti Vabariigi esmaväljakuulutamise paika, Pärnu ajaloolise Endla teatri rõdu esisele toovad kooliõpilased 127 normaalmõõtmeis kandelippu. Ettevõtmist toetavad Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Pärnu maa- ja linnavalitsus. Otepääl peetakse mõttetalguid Lipu muuseumi tulevikust. Viljandimaal Kõpus pühitsetakse Riigikantselei eestvedamisel ja Vabariigi Presidendi osavõtul uus lipuväljak.

Riigilipu heiskamine nimetatud päeval on meie kõigi võimalus, aga võib-olla ka südame käsk. Iga maavanem, linnapea, vallavanem, külavanem, seltsijuht, talu- või majaomanik saab eeskujuga kaasa aidata selleks, et sinimustvalge lipp üha enam juurduks meie pühalikes hetkedes.

4. juunil oma lipule au anda on meie kõigi au küsimus. Hoidkem siis sinimustvalged lipud kõrgel! Kandkem sinimustvalgeid värve rinnas!