„Kogu minu eluaja on Pika Hermanni tornis lehvinud sinimustvalge lipp“ kirjutas Tallinna 21. Kooli abiturient Kais Allkivi möödunud aastal korraldatud esseevõistlusel „Eesti lipp 125”. Kas praegused koolilõpetajad saavad samamoodi rääkida oma lastele, lastelastele ja laste-laste-lastele, sõltub väga palju kõigist meist enestest.

2009. aastal peeti Eesti lipu 125. juubelit ja sel puhul räägiti sinimustvalgel teemal mõistetavalt palju rohkem. Siiski väärib Eesti lipp tähelepanu ka juubelite vahelistel aegadel. Veel praegugi on meeli liigutav meenutada käesoleva aasta jüripäeva tähistamise lõppakordi Sindi Gümnaasiumi õuel, kuhu olid rivistunud kõrvuti õpetajatega ka õpilased, kes hoidsid käes suuri sinimustvalgeid lippe. 55 lippu moodustasid pika koridori, mille keskelt jooksis koos saatjaskonnaga läbi tõrvikut hoidev Sindi linna aasta inimene Juhannes Kask. Hiljem reastuti korrektses vaatemängulises liikumises ümber kooli õuele. Jüriöö tuli ja sinimustvalged lipud pimenevas õhtus jätsid kindlasti kustumatu elamuse, mida taas aastakümneid hiljem võib heldimusega meenutada.

Kirjeldatud meenutus on vaid üks episood paljudest sarnastest elamustest, mida sinimustvalgete lippude meri saab hingele kinkida. Pärnus on arvukate lippude paraadi varemgi nähtud. 2008. aastal tõi Eesti Lipu Selts 90 suurt kandelippu Rüütli platsile, et nii tähistada riigi ümmargust juubeliaastat. Möödunud aastal tähistasid 125 lippu sinimustvalge sünni auväärset juubelit. Samade lippudega avati vabadussõja võidu monument Tallinnas. Kõikjal, kus näeb korraga suurt hulka lippe lehvimas, annab see tugeva ühtekuuluvuse tunde. „See on triipkood,“ ütles Tõnis Mägi 2009. aasta 4 juunil Tartu Ülikooli aulas, kui ta pidas Eesti lipu 125. aastapäevale pühendatud aktusel suurepärase kõne. Ta rääkis sellest, et sinimustvalgetesse värvidesse on kodeeritud eestlaste olemine minevikust tänapäevani. Selles võtmes oleks Eesti lipu väärtus liiga kitsalt piiritletud, kui mõtleksime talle vaid riikluse võimsaima sümboli tähenduses. Sinimustvalge lipu au paistab selle maa rahvale võrreldes riikliku tasandiga märksa sügavamale.

Ülekohtune on jätta lipupäevadel lipp heiskamata põhjendusel, et ühes või teises asjas ei olda rahul kas valitsuse või Riigikoguga. Sinimustvalge lipp ei saa vastutada rahulolematust tekitavate otsuste pärast. Lipp ei sümboliseeri tegude õigsust ega valede sammude järelmeid. Sinimustvalge triipkood võib siiski sümboliseerida kogu rahva olemist tema ebaõnnestumistes ja õnnestumistes. Iga värv sümboliseerib midagi. Lisaks traditsioonilistele värvide seletustele on antud hulk täiendavaid sümboolseid mõtteid. Ka möödunud aastal kirjutatud esseedes esitasid õpilased päris originaalseid mõtteid lipu värvide kohta. Mõned neist olid nii huvitavad, et Eesti Rahvusringhäälinguski loeti laulupeo saates paremaid palasid ette. Ka see on kinnitus sellest, et Eesti lipust mõeldakse kui elavast ja lahutamatust osast meie elus.

Pärnus igal aastal tähistatavate lipu päevade mõtte algataja ja idee autor on ainuisikuliselt Tõnu Simson. Huvitav on idee saamislugu. Esimest korda väiksemale seltskonnale oma kavatsust tutvustades rääkis ta telepildis nähtud saadet 2006. aastal toimunud Vene lipu päevast Moskvas, kus suurriigi trikoloori kõrval oli palju erinevate rahvaste lippe. Värvide kirevuses nägi rohelisi, punaseid ja kõiki teisi värve. Selle kõrvale asetas ta kontrastiks sündmuse Tõnismäelt, kus Eesti politseinik võttis telekaamera ees esinedes Jüri Estami käest sinimustvalge kanga ja kokkukäkerdatult peitis selle selja taha. Simson leidis, et Eesti lipp peab saama suurema austuse ja väärikama kohtlemise osaliseks. Tema sõnul on lipu päevi tähistatud juba enne suurt sõdagi ja tõi näiteks 30-date aasta Kilingi-Nõmme.

Kui 2007. aastal Pärnus esimest lipu päeva tähistati ja rikastelt ettevõtjatelt ürituse läbiviimiseks toetust küsiti, siis oli neid kes küsisid kerge põlgusega, mis natsionalistlik tegevus see on. Siiski leidus toetajaidki ja neid jätkub õnneks ka praegusel majandusliku madalseisu ajal. Eelseisvat 4. juuni lipu päeva ettevalmistades tegi AS Pajo meeldiva üllatuse, mida lipuselts ei julgenud oodata. Plakatite lõplikust hinnast kõneldes jäi Urmas Savi vastuse võlgu. Mõni aeg hiljem ilmus meililistile hinnapakkumine, milles tehti 100% hinnasoodustus. Kõik aastad on stabiilselt üritust toetanud Pärnu Linnavalitsus. Eesti Lipu Selts on suurim toetaja ja peamine sponsor kohapealse tegusa toimkonnaga koos tegutsedes. Ilma Pärnus hästi toimiva innuka toimkonnata oleks raske tulla Tallinnast midagi ära tegema. Lisaks ürituse korraldusmeeskonna töös osalemisele on lipuselts investeerinud ka lippude soetamisele, et mitmesugustel üritustel oleks sinimustvalged lipukangad rohkelt esindatud. Kaugelt üle 100 kandelipu omamine sai võimalikuks tänu riigikantselei poolt tehtud raha eraldamisele.

Lipu päeva korraldustoimkonna aktiivse tuumiku moodustavad lipuselts, IRL-i Pärnumaa Väärikate klubi ja Eesti Ühiskonnaõpetajate Selts. Nimeliselt on kõigil toimkonna liikmetel oma kindlad ülesanded. Eesti Lipu Seltsi liikme Tõnu Simsoni kõrval tuleb nimetada Paikuse Vallavolikogu liiget Heldur Paulsoni, kes juba teist aastat suhtleb koolidega, et õpilased leiaksid aega ja tahet tulla lippe kandma. Heldur Paulson on ka alati sponsoreerinud oma isiklike säästudega ürituse läbiviimist. Ago Kungla on pidevalt abiks tehnilistes küsimustes. Kogu organiseerimise rasket koordineerivat osa valdab kõige paremini Mari Suurväli. Kui Paulsoni nimi sai eraldi esitatud sponsorluse osas, siis oleks kohatu jätta märkimata, et tegelikult sponsoreerivad kõik ürituse korraldajad, ka need, kes nimepidi nimetamata jäid. Sponsoreeritakse ajaga, mida näpistatakse napist vabast ajast, aga sponsoreeritakse ka puhtalt rahaliselt, mida keegi ei hüvita. Olgu need telefoni kõned või kulutused sõitudele jne. Ometi tehakse seda kõike vabast tahtest ja mingit omakasu saamata, sest armastatakse Eesti lippu.

Pärnu lipu päeva toimkond ootab taas pärnakaid ja suvepealinna külalisi 4. juunil kell 17.00 Rüütli platsile.

Samal teemal: