4. juunil möödub 125 aastat Eesti üliõpilaste lipu õnnistamisest Otepää kiriku pastoraadihoones. Algusest peale rääkisid üliõpilased sinimustvalgest kui Eesti lipust. Väärikast east ainult ühe kolmandiku on võinud Eesti lipp Maarjamaal ahistamatult lehvida. Alles 2046. aastal võidakse uhkusega tunnistada, et sinimustvalged värvid on vabaduse hinguses elanud kauem, kui peidikus varjunud. Siis saab lipp 162-aastaseks. Vanemaid kui saja-aastaseid lippe leidub terves maailmas alla kümnendiku.
Ainuüksi pikale kestvusele mõeldes tasub Eesti lippu suhtuda suure aupaklikkusega. Samas poleks tark austusega üle pingutada ja lippu hoolikalt kokkulapitult üksnes kapi sügavuses hoida. Riigile olulistel tähtpäevadel ja muudel pidulikel sündmustel väärib Eesti lipp heiskamist, auto armatuurlauale asetamist või rosetina rinnas kandmist.
Samas pole Eesti lipp kellegi isiklik ainuomand, isegi mitte riigi ega kõige tõsimeelsema eestluse kandja eelisomand. Veel vähem mõne seltsi või erakonna eriline eesõigus. Välja arvatud Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, mille puhul austatakse eriõigust. Kuid antud juhul polegi esmajoones silmas peetud juriidilist statuuti, vaid eelkõige suhtumisviisi rahvusvärvides lipukangasse. Lipu värvid ei mõista õigust ega anna kellelegi eelisõigust. Sinimustvalge lipp asub meile just nii lähedal, nagu me seda oma südames soovime.
Aeg-ajalt küsitakse, kas lipu päeva tähistamine on poliitiline või poliitikat välistav sündmus. Lippu ei saa ega tohigi kasutada kellegi poliitiliste taotluste õigustamiseks. Samal ajal on tegemist kindlasti väga suure poliitikaga, kui olenemata seltskondlikust või erakondlikust kuuluvusest koondudakse Eesti lipu alla. Eesti lipp sümboliseerib ülemat mõistmist, erinevate arvamuste parimat kokkusobivust. Eesti lipp sümboliseerib iseolemist riigi ja rahvana.
1918. aasta 12. detsembril heisati sinimustvalge pool tundi enne päikese loojangut uuesti Pika Hermanni torni. Toona märkis sündmus esmajoones seda, et sakslased ei käsuta enam maad, kus lehvib Eesti lipp. Reidile saabuvale Inglise laevastikule teatas see, kellega koos minnakse pealetungiva Punaarmee vastu. Usun, et 1940. aastal sinimustvalget punalipuga asendanud võõrvõim sai tol korral Eesti lipult sõnumi, et üksnes värvikanga mahakiskumine ei hävita sümbolit inimeste südamest. Ehkki teate mõistmine võis viibida mahakiskujate pikaldase taipamise tõttu ligemale pool sajandit, pidi tõde ometi pärale jõudma pärast viimase okupatsioonisõjaväelase lahkumist demarkatsioonijoone taha.
Praegu on aeg esitada küsimus, kas peab mööduma veel pool sajandit, et taibata ilma kohutavate ühiskondlike kataklüsmide kordumiseta Eesti lipu õilistamise tähendust? Seni, mil kestab võimalus eesti keeles kõnelda, tundub rahvana olemise julgeolek justkui vääramatu jõuna meid hoidvat. Ometi võib lootus osutuda pettekujutluseks, kui iga päev ei võidelda iseolemise eest. Muinas-Kreeka kangelane Sisyphos pidi igal hommikul oma kivi uuesti mäkke veeretama, sest kamakas veeres õhtuti orgu tagasi. Sama toimub praegu Eesti lipuga, mis ikka ja jälle kas võõra sõgedusest või enda mõistmatusest kipub käest minema. Meie eesmärk on aga teda saatuse kiuste näha taas tippu tõusmas.
Mis parata, kui olemasolevat väärtust ei osata vääriliselt hinnata seni, kui ta meie haardeulatuses püsib. Kui ta aga käest libisema hakkab, siis võidakse selle väärtust küll hakata mõistma, kuid tihtipeale osutub säärane tagantjärele tarkus hilinenuks.
Vahest oleks kohane Eesti lipu 125-ndal, juubeliaastal, alustada millegi taolisega, mida tehti lipu 50-aastaseks saamise suurejoonelise juubelipidustuse järel. 1935. aastal algatati üleriigiline aktsioon, mille sisuks kuulutati igale Eesti kodule Eesti lipp. Mõtte algataja ja teostaja oli tookordne siseminister Kaarel Eenpalu. Ellukutsutud toimkonna tegevus osutus üliedukaks. 1936. aastaks omandati 50 000 rahvus- ja riigilippu. Järgmiseks aastaks tõusis lippude arvukus 70 000-le. 1938. aasta 24. veebruaril lehvis riigis üle 100 000 lipu. Aktsiooni lõppedes 1939. aastal oli Maarjamaa kaetud umbes 150 000 lipuga. Oluline on siiski märkida, et need arvud ei kajasta lippe, mis kaunistasid linnakodusid.
Praegune olukord nõuab lisaks eestlaste keskel tehtavale selgitustööle ka muulasteni jõudmist. Eriti Kirde-Eesti on piirkond, mis ei tohiks võõrduda teisitimõtlevaks poolkinniseks enklaaviks, kus inimeste teadvust vallutaks Eesti riigi põhipostulaatidele vastanduv mentaliteet. Selles plaanis saab heaks eeskujuks seada Pärnu Vene gümnaasiumi, kelle õpilased möödunud aastal sammusid lipupäeva tähistamisel ühtses rivis sinimustvalgete lippude all võrdväärselt kõigi teiste noortega.
2005. a alul kordas Trivimi Velliste Riigikogu kõnepuldist veidi varem avaldatud mõtet, et valitsus võiks kaaluda riiklikku programmi „Eesti lipp lehvima!”. Selle mõtte raames on üht-teist korda saadetud, kuid käesoleval juubeliaastal võiks seda mõtet veelgi tugevamalt võimendada.
Just praegune majanduslik kitsikus saaks olla sõnumikandjaks, mis ütleb, et aineline heaolu pole peamine riikluse ja rahvusliku iseolemise märksõna. Kui see nii poleks, ei vajaks me külluse taotlemise kõrval laulupidusid, emakeelset hällilaulu, jumalateenistust, haridust ega üldsegi eesti keelt või eesti meelt, rääkimata oma hümnist, rahvuslillest, -kivist, -linnust, lipust või koguni oma riigist.
Juubeliaastal väljakuulutatud esseevõistlus koolinoortele ootab kirjutisi Eesti lipu teemadel. Ühiskonnaõpetajate selts koostöös haridusministeeriumi ja lipuseltsiga soovib konkursi tulemusena süvendada sirguva noorsoo teadvuses senisest paremat arusaamist rahvusliku ja riikliku sümboli mõistmisel. Meeldiv on tõdeda, et isegi kaugel väljaspool Eesti piire on võistluse vastu siirast huvi tuntud.
Praegu tehakse aegsasti ettevalmistusi piduliku juubeli tähistamiseks. Selle nimel tegutsevad Riigikantselei sümboolikaosakond, Eesti Lipu Selts, EELK, Ühiskonnaõpetajate Selts, Ajalooõpetajate Selts, kohalikud omavalitsused, erakonnad jne. Nii näiteks kavandab Pärnu 4. juunil seda päeva tähistada piduliku jumalateenistuse, miitingu, kultuuriprogrammi ja rongkäiguga, milles defileeritakse 125 suure kandelipuga. Loomulikult lasub pidustuse raskuspunkt Otepääl. 5. juunil osaleb seal ka vabariigi president.
