Eesti Vabariigi aastapäeval antakse Sindis vastus küsimusele: mis on Isamaa

Eile õhtul Sindi seltsimajas toimunud tavapärane Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud pidulik kontsert-aktus osutus mõneti tavatuks ja senistest eristuvalt ka sedavõrd meeldejäävamaks. Sindi Aasta inimene 2014 austava nimetuse omanikuks sai Eneli Arusaar.

Eneli Arusaart õnnitlevad kõige lähemad inimesed, sõbrad, head kaaslased. Fotol abikaasa.

Õnnitlejate seas astub lavale Eneli Arusaare 86 aastane tubli ema. Eneli Arusaar kipub jääma lillesülemite varju, aga õpilased on varmalt abiks, et nende õpetaja taas nähtavaks saaks.

Kõik on oodatud

Traditsiooniliselt sai kõigepealt sõna linnapea, kellel oli hea meel Eesti Vabariigi 97. aastapäeva puhul tõdeda, et õnneks ei pea me praegu vahetult relvaga oma iseseisvust vaenlase vastu kaitsma. „Kuid mida me peame kõik üheskoos tegema, on oma riigi suveräänsuse kindlustamine. Me ei saa loota ainult Euroopa Liidule või NATO liitlastele,“ ütles Marko Šorin ja jätkas vajadusega igalt ühelt antava panusega ning hoidumisest mustade prillidega ringikäimisest.

Kriitiliselt tänast suhtumist hinnates leidis linnapea, et järjest vähem hoolitakse vanarahva tarkusest: „Kus viga näed laita, seal mine ja aita!“ Nüüd juhindutakse vastupidisest eeskujust: „Kus viga näed laita, seal mine ja laida!“ Kadumas on rahvast liitvad väärtused ja nii saab ühiskonna tähelepanu näiteks kooseluseadus. Kuid see ei kasvata Eesti majandust, palku ega lisa töökohti juurde. Üle maa kostnud meediakära tekitas vaid vaenu ühiskonnas , arutles Šorin. „Pigem andke oma panus püsivatesse väärtustesse. Olgu selleks siis kasvõi osalemine kultuuri väärtustavate seltside tegevuses. Püsivate väärtuste juurde liidab meid ka 24. veebruari hommikune päiksetõus, kui iseseisvuspäeva piduliku tseremoonia käigus heisatakse Sindi raekoja torni sinimustvalge lipp. Kogu linnarahvas on sinna oodatud!“

Aasta inimene 2014

Linnapea tervitusele järgnes aasta silmapaistvamate kultuuri- ja spordiinimeste tunnustamine. Samuti tunnustati Sindi kaunim kodu 2014 aunimetuse saajat Sille Piiristet. Austust väärivaid inimesi oli sarnaselt eelmistele aastatele tänavugi väga palju. Kuid peatähelepanu pöördus Sindi Aastaˇinimene 2014 nimetuse üleandmisele. Eneli Arusaar seisis pikalt lava külgkardinate vahel ja teda tuli pisut oodata enne kui rahva ette astus. Aga ta ei tulnud üksinda. Teda julgustas suur hulk Sindi Gümnaasiumi õpilasi, kellega õpetajal on pidev side õppimises või kooliteatri näiteringi tegevuses. Arusaar ise ütles, et on lavatagune inimene ja talle ei sobi teiste inimeste tähelepanu.

Ka kaamera objektiivi eest oleks ta valmis pigem hoiduma, aga samas jääb leplikult arvestavaks ja austavaks teiste inimeste suhtes, kes talle üksnes head soovivad. Nii nagu Arusaar pikkamööda järeleandlikult soostus lubama väikest fotonäitust läbilõikena oma tegemistest, astus ta viimaks pisut kartlikult ja suure tagasihoidlikkusega viimaste hulgas mõnekümne teda ennast kujutava foto ette, mis olid välja pandud seltsimaja väikese saali seinale.

Paarkümmend juhuslikku fototabamust kirjeldab Arusaart üksnes tühises murdosas tema tegemistes ja annab vaid aimatava vihje inimese erakordsest pühendumisest õppetöövälistesse tegevustesse, kuhu sagedasti ja esmatähtsalt on kaasatud just õpilased. Mõned pildikesed on huvipakkuvad ka selle poolest, et Arusaar läheb alati ennast ületavalt kõiki raskusi trotsides ette võetuga lõpuni. Ühel fotol näeb teda võimsa veoki rasket rehvi püsti ajamas. Aga autori arhiivis on ka raskete kandamite kandmine ja auto paigalt sikutamine. Väga kõnekas on foto, kus Arusaar pärast rammumehe jõukatsumisi leiab tuge Siiri Univerile toetudes. Teinekord vajab ka õpetaja tuge ja hea, kui seda tuge pakub tema oma kooli õpilane.

Kõik on veel alles!

Kontsert-etenduse stsenaarium oli Arusaare koostatud. Pealkirjaks „Mis siis on see Isamaa?“ Lava esise treppidele kogunes Johann Voldemar Jannseni aegne Sindi Laulukoor ja esimesena kõlas Kristel Reinsalu juhatatud „Põhjamaa“. Teisena lauldi „Ilus on ikkagi isamaa pale“, mida kuuleb uuesti juba 24. veebruari hommikul Sindi raekoja ees.

Kolmanda loo esitasid juba Jelena Kuvšinova 4. ja 5. klassi õpilastest koostatud ansambli lapsed. Kõlas „Eesti kaart“ ja lava tagaseinale ilmus Eestimaa kaart. Agnese häälel kuuldi sõnu: Peipsi äärest Saaremaani, Läti piirist mereni, igast lapsest punapõsksest kuni suure pereni.“ Jätkas Chätlin: „Kõik see kokku on me kodu, see on meie Eestimaa. Kaardi pealt võib ära võtta, südamest teid kätte saa“.

Lava täitus Margit Schmidti iluvõimlejate liikumisega. Ekraanile ilmusid uued slaidid. Laval lugesid tekste õpilased. Lasteaia lapsed laulsid Ülle Jantsoni klaverisaatel ja tema õpetatud laule „Eestimaa“ ning „Kaske“.

Põnevuse ootus tekkis siis, kui palja jalu astusid lavale mehised Madis ja Kostja: „Ühte laulu tahaks laulda, ühte ainukest, mis kui vägev merelaine kerkiks südamest. Me laulame oma laulu, me laulame püstipäi, me laulame Eesti merest ja mullast ja leivaviljast, mis võrsub Eestimaal. Jää vabaks Eesti meri, jää vabaks Eesti pind“. Lõõtsa ja Kuvšinova poistekoori saatel kaikus „Jää vabaks Eesti meri“. Rahvas vastas sellele saalist nagu murdlainete laksatuste müdina mühinal.

Sten ja Sirelin: „Siin väsimatu olgu julgus, ta teod jäävad elama. Lurich tõstis parema käega üles 7 meest ja lasi sillas olles rinnale istuda neljal raskel mehel. Jah, on Eestimaal olnud kanged tegijad. Sa ära ole kurb, sinustki võib meie uus Lurich saada. Sa võiksid ju alustada maadlemisest.“ Ja Kauri Mitt tõigi kõige pisemad maadlejad matile.

Seltsimaja rahvatantsijad ja nende järel Ülle Jantsoni perebänd. Pisikese poisi ja tütarlapse lapselikult vaba olemine vanemate pereliikmete seltsis muutis kuuldud muusikahelid ka vaadeldavaks elamuseks. Väga õnnestunud esinemine.

Sirelin tuleb suure korviga: „Oleks vast mõnusam tunne elada lembel Jamaikal või kus viinapuustmarjad ise mul kuksid suhu, aga näe rannaäär paene, tuhkatriinuks sai minu. Mis maa see on, siin pole ühtki mäge.“

Taavi Toomas ja Melissa Aaslaid esitasid a'capella „Eesti muld ja Eesti süda“.

Ekraanile ilmus video ja musatrack „Welcome to Estonia“. Sama tants laval. Mirette, Marko, Ats ja Jaanika vedasid kohvreid enda järel. Kordamööda räägiti: „Kummel, kaev, tuul logistab ämbrit, jalgtee tuppa ja lauta viiv, koer haugub kuudis, pilvede minek, taevas täis valgust ja silmapiir. Kui hea, et kõik on alles.“

Meeldejäänud muusikalised, tantsulised ja sõnalised katked rääkisid meie inimeste minekust, rohkem tundest oma kodumaa vastu ja lõpuks õnnelikust avastusest, et kõik on veel alles.

Ligemale paar tundi kestnud lavale suunatud tähelepanu lõppes peamiste vaevanägijate tänamisega. Teiste hulgas oli muidugi ka Arusaar. Ei tea, mis toimus tema nime nimetamise hetkel lavakardinate vahel. Kas tõrkus nimetatu sedakorda tõsiselt uuesti lavale ilmumast või ei antudki talle mõtlemiseks aega, aga korraga kandsid kaks tugevat noormeest Arusaare kätel lavale. Saal aplodeeris.