Ene Metsik Sindi Muuseumis
Ene Metsik ütleb, et käsitöö mõjub inimesele väga mitmest küljest ääretult tervislikult.
Pitskraed; kõrkjatest nukud
Esmaspäeval, 19. novembril avati Sindi Muuseumis käsitöönäitus "Me ise ilutegijad", mis jääb avatuks 20. detsembrini. Väljapaneku autor Ene Metsik põlvneb Ida-Virumaalt Raadna asulast, mis asub laia liivarannaga Peipsi järve põhjakaldal. Ta ise nimetab lapsepõlvemaad Alutagusena, mis ongi võibolla kaugema kandi inimestele paremini teada. „Olin kuueaastane kui tädi, kes oli õmbleja, pani mind käsitööd tegema. Kuueaastaselt pidin hakkama vastu tahtmist kampsunit kuduma.
Tegin halli ja punasega, harutasin jälle üles ja kudusin uuesti. Nutsin, aga pidin tegema. See oli suureks plussiks ja kuidagi ma harjusin selle käsitööga,“ jutustab Ene väga aegsasti alguse saanud käsitöö õppimisest. „Peagi tegin seda vabatahtlikult ja keegi ei pidanudki mind enam sundima. Minu vanaema ja ema tegid samuti käsitööd, mis muutus minulegi armsaks tegevuseks,“ räägib Ene näituse avamisele tulnud käsitööhuvilistele ja paljudele tõelistele meistritele.
„Eelistan heegeldamist. Sellega on nii, et võtan lõngakerakese ja heegelnõela kaasa. Heegeldamiseks saab kasutada iga vaba hetke: midagi oodates või bussis sõites. Enamus näitusest ongi heegeldus. Kudumeid on vähem. Teen ka kampsuneid ja suuremaid asju, aga ka õmblustöid.“ Varem on ta korduvalt näituseid korraldanud koduvallas Paikusel, kus osaleb ka käsitööringi töös. Ta kasutab
kõiki võimalusi paljude käsitöönäituste külastamiseks, käib muuseumites, otsib uusi mustreid, katsetab ja suhtleb aktiivselt teiste käsitöötegijatega. Enamik käsitööst on tehtud oma kodu tarbeks, samuti kingitusteks teistele.
Ene leiab, et käsitöö on väga soovitav eriti vanemas eas inimestele. Käsitöö aitab mõtteid viia ära muredelt, haigustelt ja probleemidelt, mis võibolla just eakamaid rohkem kimbutama kipuvad. Ene kogemuse põhjal hoiab käsitöö meele ja kehalise liikumise erksana ning on seepärast väga tervislik nii vaimule kui kehale.
Ta meenutab möödunud aegu ja kõneleb oma imeilusast pikalt kestnud elust kui muinasjutus, aga see ei kestnud jäävalt nõndaviisi. „Raskused algasid 1993. a. kui suri ema. Siis järgnesid ühe kuu jooksul veel mitmete väga lähedaste inimeste kaotused. Lahkusid ridamisi abikaasa, isa, ämm ja mehe tädi,“ kõneleb Ene muutustest oma elus, mis viis ta veel pensionieas uuesti tööle. „14 aastat pidasin kauplust pärast seda kui olin varem töötanud hoopis hariduse vallas – viimati rajooni haridusosakonnas metoodikuna ja samal ajal huvikooli direktorina, 8 aastat koolis õpetajana ja veel varem lasteaia kasvatajana.“ Pärast Lohusuu 7-klassilise kooli lõpetamist oli ta võtnud sihikule Tallinna Eelkoolikasvatuse
Pedagoogilise kooli ja jätkas selle lõpetamise järel õpingut Tallinna Pedagoogilises Instituudis (nüüdne Tallinna Ülikool) ja omandas sellega kasvataja ning õpetaja elukutsed.
Lisaks kogu elu armsaks hobiks olnud käsitööle on Ene kätt harjutanud ka joonistamise ja akvarellidega maalimisega. „Maalimist õppisin pedagoogilises instituudis, siis võtsin osa kunstiringi tööst. Tööd olid isegi näitusel. Lõpetasin ka Pärnu Nooruse Majas Mai Kolosova juures 2 aastat kestnud portselanimaali kursused. Selles tehnikas tuli ka õlivärve kasutada,“ vestab Ene juttu muustki kui käsitööst, aga joonistanud või maalinud on enda jutu järgi siiski üsna vähe, nö enda tarbeks ja kinkimiseks. Näituste jaoks pole nendest töödest midagi järele jäänud. „Ma arvan, et minu maalidel ei ole suurt väärtust,
rohkem hobitegevus.“ Veel räägib ta armastusest lugemise vastu ja rohketest reisidest Euroopas. Kuid suvi kisub teda ikka ka aiatöödele, käsi mullaseks tegema. Ansamblis laulminegi on olnud üheks meeldivaks ajaviiteks.
1993-dal ja 1994-dal aastal alguse saanud suurte katsumuste periood on praeguseks leevendust saanud rõõmust, mida
kingivad talle poja ja tütre hakkajad lapsed. „Mul on tütar Annely ja poeg Andres. Tublid pereinimesed ja igati töökad.“ Lapselapsi on vanaemal viis. „Helina Metsik tuli saate "Eesti tippmodell" võitjaks ja sai auhinnaks lepingu Londoni modelliagentuuriga Premiere. Minu supermodell jätkab õppimist interneti teel,“ räägib Ene sellest, mis talle eriliselt rõõmu valmistab.
Vanaema käsitöö harrastus on kandunud
eriti lastelastele. „Lapselapsed jätavad töö kuidagi viimasele minutile ja siis on kohe vanaema armas, et kas saaks aidata? Aitan küll teha, aga kõigepealt pean veenduma, et lapsel on vajalik võte selgeks õpitud. Vahel aitan üksnes viimistleda,“ ja Ene lisab juurde, et tütrel väga palju aega praegu käsitöö jaoks ei jää.
Küsides, kas saab näitusel väljapandud esemeid lisaks üldistavale sõnale ’käsitöö’
ka kuidagi täpsemalt seda tegevust nimetada, vastab Ene pärast viivukest mõtlemist, et selle näputöö kohta ei saa eesti keeles midagi paremat öelda kui „Me ise ilu tegijad“. Nagu näituse pealkiri ongi. „Võibolla nad ei ole nii maitsekad ja kellegile ei tundu nii head, aga kui see endale meeldib ja vaatajale ka midagi ütleb, siis tähendab see seda, et sellest on kasu. Mina arvan, et ta mõjutab kuidagi positiivselt. Ma olen seda oma lastelastest aru saanud, et kui ma olen uue asja valmis saanud, siis ma näitan esimesena nendele ja kui nemad selle heaks kiidavad, siis ma arvan, et asi on korda läinud. Kuid sellega saab neid lapselapsi ka mõjutada,“ arutleb Ene, kes lõpuks pöörab jutujärje uuesti kõige tähtsama juurde. Käsitööga tegelemine on kindla peale üks tervislikumaid eluviise, mis mõjub samaväärselt hästi nii vaimule, hingele kui tervele kehale.
