Eneli

„Kes põleb heleda leegiga, ei sure iial eikeegina!“ Nõnda on luuletaja Virve Osila iseloomustanud Eneli Arusaart.

Õpetaja Eneli Arusaar oma laste keskel, joonistanud Rooden

Ka üksikud tähelepanekud võivad selgitada kõike

Ei mäleta aega, aga selgelt püsib silme ees juhtum Sindi Maxima lähedal. Olin just kohtunud Eneliga kaupluse parklas, kui Veetorni tänava teiselt servalt kostus kõuemürinal algklassi tütarlapse räige sõnade valang. Eneli tegi kannapöörde ja sammus otseteed tundmatu koolitüdruku juurde ning nõudis aegaviitmata aru sellest, mis õigusega ta avalikus ruumis valimatute sõnadega meie elukeskkonda rüvetab. Tütarlaps ei olnud tema õpilane, aga ta käskis teo motiive selgitada oma klassijuhatajale. Lisaks kinnitas Eneli, et kontrollib hiljem korralduse täitmist ja kui õpilane seda ise ei tee, räägib ta tema klassijuhatajaga.

Teine tähelepanu äratanud juhtum on hästi meeles ka ajaliselt. Ilmselt seepärast, et lugu oli üdini positiivne ja nendes asjades on mu mälu märkimisväärselt mahukam. Mullu ettevõtlusnädalal Port Artur 2 aatriumis toimunud Pärnumaa koolide tulevikutegijate ideekonkursi lõppvoor „Paneme kodukoha endast rääkima“ tõi tunnustust ka Eneli õpilastele. Ega selles midagi eripärast olnudki, sest ka paljudele teistele nutikatele lastele jätkus auhindu. Tollest 4. oktoobri päevast jäi Eneli meelde hoopis sellega, kuidas ta kaubanduskeskusest koos lastega lahkus ja bussijaama peatuses 40-da liini bussi ootas. Eneli istus laste keskel pingil. Lapsed, kes istuma ei mahtunud, seisid poolringis kobaras tema ümber ja kõigil oli väga hea tuju. Eneli naljatles ja naeris rohkem kui kõik lapsed seda ühes koos suutsidki. Raske oli vahet teha, kes neist õpetaja ja kes õpilane. Ometi ei paistnud see möödujaid häirivat. Pigem mõnegi mossis näoga läheneva kodaniku põsesarnad tõmbusid heatahtlikule ilmele ja küllap naernuks pikemalt seisatama jäädes isegi kaasa.

Kangastumine

Järgmisel päeval ideevõistlusest uudist kirjutades kangastus Eneli uuesti kogu oma mitmepalgelisuses silme ette nõnda, nagu olin teda viiel viimasel aastal erinevates situatsioonides märganud. Pidasin tol hetkel oluliseks kirjutada uudisesse lühikese lause, mis sellel momendil näis parimal viisil sinna sobituvat: „Ta oskab olla samaaegselt kardetavalt nõudlik, emalikult leebe, kogemustelt rikas ja vajadusel ka ülemeelikult lõbus.“

Taaskohtumine vana-aasta viimasel päeval

Täna on vana-aasta viimane päev ja juhuslike asjaolude kokkulangevuse tõttu kohtusime pikemaks vestluseks just nüüd. Arutasime, kas juhus on üksnes juhus harjumuspärases mõistes või peitub selle salapärasuse taga veel midagi enamat. Kogemused sunnivad ikka inimesi sellele küsimusele vastama ja mõttetargadki poetavad oma leide meie teadvusse. Keegi prantslane on juhust nähtavasti oma isiklike kogemuste jadade põhjal tabavalt iseloomustanud, kui ta ütleb umbes nõnda: „Mida sagedamini me juhust märkame, seda tähendusrikkam ta on ja mida tähendusrikkamaks ta meie jaoks saab, seda sagedamini see esineb...!“

Me tõusime koos Eneliga Sindi koolimaja treppidest kõrgemale korrusele, kus asub tema klass. Teel klassiruumi ütles Eneli, et seda treppi on ta kasutanud veerandsajandit. Kujundlikult tähendaks selline järjepidev tõus nii pikas ajas kokkupuudet pilvede või veel kõrgemate atmosfääri kihtidega, kust avanev vaade maisele elule annaks vastupidiselt tavapärastele arusaamadele kindlasti märksa avarama perspektiivi. Kuid Eneli tunnetab sama perspektiivi läbi tunnetatud elukogemuste märksa tõesemalt ka ilma kirjanduslikke kujundeid appi võtmata.

Lapsepõlvest ja vanaemast

Lapsepõlve kodust Valgamaa ja Otepää radadelt kauneid hetki meenutades nimetas Eneli korduvalt oma vanaema, kellel endal oli 11 last ja headest võimalustest parima lahendusena sai Enelist sama pere 12. laps. Heldimusega rääkis Eneli 1904. aastal sündinud vanaemast, kes oli haridust omandanud kõigest kaks talve, aga tema erudeeritus andis parimad eeldused kõigile lastele ellu astumiseks. „Ma õppisin lugema nelja-aastaselt. Vanaema viletsa nägemise tõttu hakkasin talle juba viiendal-kuuendal eluaastal ette lugema,“ rääkis Eneli, kes luges ka raamatuid, mis tema noorust arvestades polnudki alati hästi arusaadavad. Aga ta luges. Sellest ka Eneli enda lugemisharjumus, mille tulemusena hindab ta raamatuvirnu hobusekoormatena mõõdetuna. Kõige rohkem huvitub ta lugemisel filossoofiast ja isiksuse psühholoogiast. Et neid põnevaid valdkondi paremini mõista, on ta lisaks algklasside õpetaja ja noorsootöötaja kutse omandamisele väga palju täiendkursuseid läbinud.

Õpetlikku Kurgjalt

Eneli on kümneid kordi oma õpilastega külastanud Kurgja talumuuseumit ja alati seisatub ta mõtlikult neil puhkudel Carl Robert Jakobsoni öeldud sõnade ees: „Raamatus räägib tark targaga ja nendega, kes targaks tahavad saada. Mis leib meie ihule on, seda on hea raamat meie vaimule.“ Seda, et see mõte on tema jaoks väga oluline, märkasid mingi aja möödudes ka tema kolleegid ja kinkisid ühel päeval kuldsed mõtteterad klaasi alla raamitult Enelile. Nüüdki luges ta samu ridu mõtlikul pilgul ja tegi endale ootamatu avastuse, kui küsisin täpsustavalt tema lugemistehnika kohta. „Ma polegi varem märganud, et tegelikult ei loe ma rida rea järel silmi vasakult paremale suunates. Haaran teksti reapikkuselt tervikuna ja silmad liiguvad tekstil üksnes ülalt alla,“ jutustas Eneli õigest lugemisest, mille ta on iseõppimise teel omandanud ja polegi siiani selle tehnika üksikasjadesse süvenenud.

Südamesõbranna Helin

Eneli ise on avatud raamat neile, keda ta usaldab ja räägib rohkem kui lugeja kõrvadeni peaks jõudma üksnes selleks, et kõige olulisem saaks selgineda vähem tähtsate asjade hulgast. Ta keskendub positiivsele ja viitab negatiivsetele ilmingutele enda ja mõne teise kaasteelise elus üksnes sedavõrd kui palju see aitab rõhutada headust, ligimese armastust ja armastust kõige avaramas plaanis. Eile kohtus Eneli taas silmast silma oma lapsepõlve sõbranna Helinaga, kellega tal on õnn olla südamesõbranna varsti juba ligemale pool sajandit. See näib esmapilgul uskumatuna eelkõige seepärast, et Enelil endal napib välimuse järgi vähemalt paarkümmend aastat 50-st. Virve Osila ei eksinud kui oma luulekogumikku pühendust kirjutades nimetas Enelit heleda leegiga põlevaks inimeseks. Alaline naer ja ülirohke tundeküllus saadavad teda kindlasti teekonna lõpuni. Aga see on tekitanud ka probleeme kooliajal, kui tema siiras naer olevat õpetajaid sundinud käitumishinnet alandama. Milline arusaamatu mõistmatus ja ülekohus!

Kuid laskem Enelit rääkida Helenist, kes paremat elujärge jagas igal sammul ka oma sõbraga. „Ta kinkis mulle tossud, esimesed suusasaapad, tõi kotlette ja sokutas märkamatult mõne kolme või viie rublalise maksepaberi mulle taskusse,“rääkis Eneli, kelle vanaema pensionist jätkus teinekord kõigest paariks nädalaks. Nüüd tunneb Eneli, et ka mõõdukalt pisku õpetaja palk on selline rikkus, mis ähvardab inimloomust rikkuma. Lapsepõlvest saadud kontrast on tema jaoks praeguste võimaluste juures niivõrd suur. „Helina oli ka see inimene, kes laiali sirutatud kätel püüdis mind kaitsta eel varitsevate hädaohtude teele astumisest. Ta tegi seda olenemata minu poolsest vaikimisest, kuna ma ei kõnelnud kohe sõbrannale kõigest, kahjuks...“

Paha raha asemel pigem teater elus eneses

Vaatamata Eneli kasinusele kalduvatele hoiakutele leiavad tema head lähedased, et tegelikult vääriks õpetaja veelgi paremini tasustamist. Just rahast kõnelemise ajal katkestas meie vestluse telefoni helin ja helistajaks oli samuti hea sõbranna Anu, kes ametilt Põlvamaa huvijuht. Kuigi elav jutlemine kostus tahtmatult minugi kõrvu, ulatas Eneli telefoni viivuks minu kätte, et kuulda otseallikast, mida mõeldakse ja öeldakse. „Enelil olevat eripärane veregrupp, mida tänapäeval enam ei tehtavat. Selleks, et oleks jagada, peab anum pidevalt täis olema ja Enega ongi just nii. Aga ta vajavat ka puhkust ja väärivat rohkem raha,“ arvas Anu. Eneli tõi seevastu hea näite kooli võimalustest ja juhtkonna püüdlikusest ka olemasolevates tingimustes õiglaselt tasustada.

Tegelikult on Eneli jaoks tegu ja olemine maistest hüvedest tähtsam. Rõõm ja tänutunne ka endiste õpilaste olemises kaalub kõik materjaalsed väärtused üle. 25 aastat on Eneli juhatanud kooli näitemängu truppi. „Tõin ühe käitumise probleemidega õpilase näitemängu. Õpetajad, kes olid tema suhtes lootuse kaotanud, said üllatuse osaliseks, kui nägid mida toetav suhtumine ja isiklik lähenemine noorega võib teha. Praegugi helistab noormees oma endisele õpetajale ja kohtumistel kallistab siira soojusega. „Teater on tegeliku elu peegeldus ja üks võimalusi noori õigesti suunata. Ka hiljuti korraldatud kooli jõuluball täitis sama eesmärki. Lavaliselt mängult mindi sujuvalt üle klassikalistele tantsudele, mis on õpilastele täiesti teine kogemus võrreldes igapäevastes diskorütmides õõtsumisega. Koos väärikate ühiskonna esindajatega tundsid õpilased samal balli põrandal endki väärikamatena,“ võttis Eneli konkreetse näitega teatri kasvatusliku mõju paari lausesse kokku.

Teatriga kaasneva sõnalise loomingu loomesse kaasab õpetaja ka õpilased ja ei kirjuta kõike ette. Selle kinnituseks nihutas Eneli ühe roosaka varjundiga viirutatud sinise lipiku üle laua minu ette: „Sinu õpilaselt Roodelt (9 a). Elus peab olema midagi roosamat kui roosa. Selleks oled sina. Jää alati selliseks, kes oled!“ Eneli jutustas, et Roode oli selle iseseisvalt tunni ajal kirjutanud, kikivarvul tema juurde hiilinud ja ettevaatlikult õpetaja kätte pistnud. Sama Roode pilt kaunistab ka klassiust. Sellel on tema õpetaja Eneli. Silmadest välja loetav naeratus on nii leidlikult joonistatud, et Eneli soovitab temast pildistamise abil hoopis kasutada Rodeni joonistust.

Just selliste õpilastega, keda pealegi pole üldse vähe, käib Eneli iga aasta 23. veebruaril riigi esimese presidendi monumendi juures Tahkurannas, kus õpilased esinevad peamiselt nende endi sõnalise loominguga.

Jõulurahu kestku rahus

Eneli väljendab kartmatult arvamusi, milles sisalduvad seisukohad ja esitatud küsimused võivad mõne teise inimese jaoks tekitada ebamugavusi. Kuid ebamugavuste tekitamine pole kindlasti tema eesmärgiks.

Kui esimesel adventpühal kuulutati Sindi linnas välja jõulurahu, siis ta võttis selle otsuse vastu siira meelega ja uskus, et tegu pole üksnes väliselt kauni rituaalse toiminguga. Nüüd on ta pettunud inimestes, kes tema arvates muudavad pühalikult kauni lubaduse sisu tühjalt kõmisevaks rituaalseks kombetalituseks, millel puudub vähimgi tahe rahusõnast kinnipidamiseks. Eneli pidas silmas volikogu esimehele umbusalduse algatamist pärast jõulurahu välja kuulutamist. Ta ei mõista, miks sellega ei võidud pisut kannatada. Kange tahtmise korral saanuks sellega oodata kanutipäevani. Eneli tunnistas, et on pidanud korduvalt pettuma ja eriti teeb talle haiget pettumine nendes inimestes, kellest oodanuks märksa enamat suuremeelsust.

Meil aia äärne tänavas

Rituaalsed toimingud lähevad Eneli jaoks korda vaid niipalju, kuivõrd nad peegeldavad elu tegelikke vajadusi. Iseseisvuspäeval toimunud pidulikule lipuheiskamisele raekoja torni eelnes põhjalik ettevalmistus. Õpilased valmistusid deklameerima ja esinema muusikalise kavaga. Eneli nägemuses pidi see sündmus varajase talvehommiku karguses selgelt teistest pidupäeva tegemistest eristuma. Kogu ettevõtmine põimus terviklikku pilti nõnda nagu Koidulaulik oli seda kogenud „meil aia ääres tänaval“. Idüllilises mõttepildikeses samastuvad Eneli jaoks läbi aegade kestvad kodutunnet hoidvad väärtused, mis peavad jääma peamiseks aluseks ka tänaste noorte tuleviku seadmisel.

Ajavooluga kaasas käivatest muutuvatest oludest püüab Eneli noppida välja seda, mis ajaproovis jätkuvalt oma säraga tähelepanu köidab. Ta ei usu ega igatse tupikteele viivaid maailmalõpu sõnumeid, aga soovib oma hinges maailma paremaks muutvat väge. Olgu selleks siis tema sõnul kasvõi maailmalõpp, mis katkestab kurjuse ahela ja äratab uude ellu headusest pakatava armastuse.