Arvamusfestivalil
Sammun esimeste seas aegsasti enne teise Arvamusfestivali algust Paide Vallimäele. Vastu tulevad kolm neidu, igal ühel suur sülem ajalehti. „Tere, palun, kas soovite?“ Soovin küll. Lehe nimetus ongi vist Tere. Nii see tundub, sest esilehe pildilt hakkab kõige paremini silma sinisele taustale kirjutatud Tere ja alles lähemalt vaadates näen ka arvamusfestivali toimumist 15.-16.08.2014 Paides.
Juba esimest rasvaselt kirjutatud lauset lugedes saan tublisti targemaks. Meenutatakse sama sündmuse eelmise aasta päevajuhi sõnu: „Kui ma õigesti aru saan, siis Arvamusfestivali idee on sisse toodud Rootsist.“ Tunnen hetkelist pettumust, sest arvasin selleski asjas olevat eestlased maailma esimesed. Seejärel panen lehe käest, hoolsalt kaamerakoti rihmade vahele, et kaduma ei läheks ja sinna see päeva lõpuni ununebki.
Väheste, kui mitte olematute eelteadmistega astun sihitus suunas edasi ja kiikan uudistaval pilgul paremale, vasakule ja ette. Sirbi ja Müürilehe ühendtoimetuse toimetamisteks pannakse parajasti telgi sõrestikku kokku. Pildistan kõrgel maalritrepil meest, kes üritab endast veel kõrgemale upitada üht vajalikku kaigast hapras konstruktsioonis. All maapeal teda abistav mees kiidab taeva all turnijat ja arvab, et minu pilt jõuab tublist ehitajast ajalehe esikaanele. See ehmatab tegijat sedavõrd, et pillab kaika käest otse abilise jalge ette.
Eemalt näen telki, mille juures mitmed tuttavad näod Pärnust. Maailmavaateliselt tean neid liigituvat kolme-nelja seltskonda: Keskerakond, EKRE, IRL. Lähemale minnes saan aru, et tegemist on Vabaerakonna telgiga, kus tegutsetakse aktiivselt uue erakonna loomisega ja teiste huvi uute tulijate vastu on mõistetav. Hulk Pärnu EKRE inimesi seisvat seal ka seepärast, et nende telk pidavat saama ruumi puudusel püsti alles festivali järgmisel päeval. Kuulajatele räägivad Jüri Adams, Andres Herkel ja Andres Ammas. On ka teisi, aga nende nimesid niisama nägusid nähes ei tea. Ei tea ka minu kõrval seisjad. Isegi mitte Johannes Kass, kes on olnud omal ajal Eesti Kodanike Komitee liikumises aktiivne tegija Pärnus, hiljem ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikuna ja Pärnu Linnavolikogus. Kass pole olnud pärast Keskerakonnast lahkumist poliitikas märgatavalt aktiivne. Nüüd tunnistab, et kirjutas tund aega tagasi avalduse Vabaerakonnaga liitumiseks. Küsin, vaevalt siis lihtliikmelisusega lepib?“ Vastab, et vaevalt küll. See on usutav. Ilmselt on siis varsti temaltki oodata panust Pärnu poliitilise maastiku elavdamiseks, esialgul siiski võibolla rohkem Raekülas, kus ta ise elab.
Juhuslikul kõmpimisel leian ennast Orulava kogunemiselt. Enne järsakutpidi laskumist püüan mööda pääseda trepi otsale kogunenud inimeste hulgakesest. Keegi sinises särgis, iseäraliku märgiga rinnal, kodanik ulatab minu suunas sedelikese. Viimasel hetkel aga mõtleb ümber ja tõmbab käe tagasi. Mees lisab juurde, et mina polevat selle jaoks küllalt usaldusväärne. Minuga koos tuleb allapoole veel üks mees, kes ütleb, et tedagi polevat arvatud usaldusväärsete kilda. Muigame koos.
Endised peaministrid Andres Tarand, Siim Kallas ja Juhan Parts ootavad oma etteastet, mida asub juhtima Sulev Valner. Kõik on pealtnäha sümpaatsed ja sõbralikud, mõned isegi väga. Siim Kallas on kiire otsustusega. Kohe kui Mari Suurväli esitab talle kutse tulla Pärnu Väärikate ülikooli pooletuhandele kuulajale loengut pidama, vastab Kallas mõne minutilise vestluse järel, et on punktuaalselt 1. aprillil platsis ja see polevatki aprilli nali. Meeldib Andres Tarandi siiras lihtsus. Mõnest üksikust varajasemast kohtumisest piisab, et astuda pool sammu lähemale ja pista soe käsi pihku.
Sulev Valneri puhul olen alati imetlenud tema head mälu ja üldistuste suutlikust, mis teeb ta moderaatorina põnevalt jälgitavaks. Endistelt peaministritelt küsib Valner: mida teeksite täna teisiti? Samal ajal näen fotograafide objektiive sihtivat orunõlva trepile. Varsti märkan minagi teiste inimeste seas presidenti oru põhja laskuvat. Ajastus on täpne, sest Valneri küsimus haakub Toomas Hendrik Ilvese iseseisvuspäeva kõnega Pärnu kontserdimajas. 24. veebruaril kinnitas president kokkuvõtvalt: “Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.”
Tarandilt on huvitav kuulda pihtimust sellest, mis võinuks muuta ennetavalt olematuks maadevahetuse skandaali. Tarand puudutab ka riigipiiri. Tema sõnul püsivat endiselt tugev mulje, nagu pääses Eesti NATO-sse väga ludinal. Tegelikult valitses Euroopas tugev vastuseis piirileppe puudumisest tulenevate Venemaa võimalike pretensioonide tõttu.
Juhan Partsi sõnu tasuks uuesti meenutada 10 aasta pärast. Kas poliitiku ennustus osutub tõeks või valeprohvetlikuks? Tema nägemuses lõppevat 10 aastat kestev Vene-Ukraina konflikt Venemaa lagunemisega. Venemaa lagunemist on ennustatud varemgi, seega pole selles ka midagi väga uudset.
Lapse Huvikaitse Kojas saavad sõna Urmas Kruuse ja veel kolm oma valdkonda hästi tundvad naised. Vestlust juhib Hannes Hermaküla. Saan teada, et perekond on ühiskonnas nagu maja vundament. Katus on samuti oluline, aga kui kaob vundament, siis ei saa pealisehitus mitte kuidagi püsida. Keegi noor daam küsib pikalt sõnastatud küsimuse pereväärtuse kohta. Päris hästi ei saa küsimusest aru. Küsimuses esinevad sõnapaarid naine ja naine, mees ja mees. Jääb mulje, et sajanditega väljakujunenud pereväärtusele peaks nüüd leitama uus väärtus. Tahan ka ise esitada küsimuse, aga kardan, et ei suuda ennast ühe lausega mõistetavaks teha ja pikemalt ei tihka seltskonna aega kulutada. Nii lahkungi arusaamatuses küsimusega samasooliste paarisuhetest, mis ei „tooda“ iseseisvalt järglasi, vaid naudivad üksnes teineteisega olemise turvalisust.
Õnneks sattun õigel ajal Keskerakonna telgi juurde siis, kui professor Aadu Must räägib ajaloolistele teadmistele tuginedes eestlaste välja- ja sisserändest. Istun paekivi müüritisele otse veeloiku, aga ei tee endalegi üllatuseks sellest välja. Loik pole nii suur, et sellest numbrit teha ja ajaloolase põnev vestlus haarab hetkega kogu tähelepanu teemasse. Isegi järjest sagenevad vihmapiisad ei peleta ühtki kuulajat toolilt. Viimaks otsustab teadlase tütar isa märjaks saamisest säästa ja astub vihmavarjuga tema kohale. Kadri Simsonil on isale ka mitmeid asjalikke küsimusi. Järgmine kord sarnast teemakäsitlust kuulates panen kindlasti kohe diktofoni käima, et ükski fakt kaduma ei läheks. Praegu lepin tagantjärele tarkuses üksnes emotsionaalse teadmisega, et teadlastel on teinekord rohkem öelda, kui poliitikul või tavatargutajal.
Päris huvitavaks kisub jutt rahvusvahelisest eestlasest. Mis elukas see on? Püsin paigal ja kuulan hästi tuntud ning vähem tuntud inimeste arvamusi. Poodiumil räägivad kordamööda oma mõtetest Eerik-Niiles Kross, Ettie Mikita, Neeme Raud, Marek-Andres Kauts ja veel keegi, kelle nimi jääb märkamatuks. Kui sügavale ajalukku ulatuvad eestluse juured, milline on selle mõju tänapäevas ja kui kestev võiks see olla tulevikus isegi siis, kui eesti keel polegi enam siduvaks lüliks eestlase ja eestlase vahel?
Kross toob näite Eesti päritolu riskikapitalistist Steve Jürvetsonist, kes kahetseb, et vanemad pole talle õigel ajal eesti keelt õpetanud. Kuid ta tunneb sellest hoolimata ennast eestlasena ja kinnitab oma eestlusest hoolivust praktiliste tegudega. Teine kasulik näide. Islandi endine välisminister Jón Baldvin Hannibalson oli see mees, kelle tungival soovitusel tunnustas väike Atlandi ookeani saareriik esimesena de facto taastatud Eesti Vabariiki. Enamus seisis sellele alguses vastu kartuses mitte suurt Venemaad asjatult ärritada. Miks Hannibalson ikkagi kartmatult oma asja lõpuni viis? Ta oli uurinud oma sugupuud ja saanud teada, et põlvneb kaugest minevikust Liivimaalt. Oletatavasti olid tema esivanemad purjetanud kunagi viikingitega sellele erilisele saarele, aga Hannibalson tundis end vastutavana veel praegugi oma emamaa ees.
Üle tunni kestev mõttevahetus kandub kuni e-eestlase kujundamise poolt ja vastu kõnelevate argumentide vaagimiseni. Kross küsib, kui mugavalt tunneksime ennast tulevikus näiteks e-eestlasest mosambiiklase seltsis? Teema on uudne. Siinkohal meenutuseks Riigikogu 30. juuni otsus, millega võeti menetlusse isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, võimaldamaks teoks teha nn "10 miljoni e-eestlase" idee. Sellega antakse väljaspool Eestit elavatele teiste riikide kodanikele digi-ID-kiip. Pooldajate sõnul aitaks e-residendi digi-ID loomine kaasa välisriikides elavate välismaalaste kaasamisele Eesti majanduse, teaduse ja hariduse ning IT-keskkonna arendamisse, muutes Eesti maailmas unikaalse lahenduse pakkujana atraktiivseks majandus-, teadus- ja hariduskeskkonnaks.
Enne lahkumist luban endale meelelahutust Orulaval monoetendust jälgides. Näitleja Jaak Prints teeb eesti ja vene keeles tunniga ülevaate 24 aasta läbilõikes. Tekstid, mida ta erineva rõhuasetuse või intensiivsusega esitab, on väidetavalt kujundanud veerandsajandi jooksul ka meie identiteeti. Spordiülekanded, kõned, reklaamlaused, kommentaarid vahelduvad läbisegi. Rahvas naerab, on pinevil ja lõpuks plaksutab lakkamatu ovatsiooniga.
Kirjeldatud märkmetest märkasin muidugi palju enamat, aga piirdun sellega. Kauemaks ei jää ja järgmist päeva arvamusfestivalil ei veeda. Võtan kodutee ette ja olen päevaga päris rahul.
Veel pilte Arvamusfestivalilt:
