Täna sai teoks Pärnu Fotoklubi esimene väljasõit loodusesse. Valik langes Riisa raba matkarajale, mis asub Soomaa rahvuspargi piiri äärel, jäädes kolmnurka, mille moodustavad kaks jõge. Raba põhja serval voolavasse Navesti jõkke suubub Halliste jõgi.
Kella kaheks päeval täitsid fotograafide autod täielikult
Jõesuu-Tõramaa-Kõpu tee ääres oleva parkla, et sealtsamast mõne sammu kauguselt alustada 5 km pikkust ringi rabamaastikul, mis vahelduvad laugasjärvede, kidura taimestiku ja kohati ka väikeste metsasaludega. Kogu rada tervikuna kujutab katkematut kitsast laudteed, mille äärde on teatud vahemaade järel ehitatud taskud istepingiga, et jalgu puhata. Juba raja alguses oli hoiatav silt, mis keelab kõrvale astumist, sest iga jalajälje all taastub taimestik rabas alles 7 aasta pärast.
Puhkepausid aga kulusid praegusel jalutuskäigul igati marjaks ära. Laudtee, mis puhta ja kuivana võimaldaks tavalise tänavakingaga läbimist, manitses lumise ja lahtise jääkoorikuga pidevale ettevaatusele, et jalad libisedes kogu keha vastu maad ei kisuks. Õnneks seda vist ei juhtunud mitte kellegiga. Aga ninaette pidi käies siiski rohkem vaatama ja nii oli targem ringivaatamiseks hetkelisi peatuseid teha.
Seda, mida piltnikud soovinuks loodusest kaamerasse pista, leidus pealtnäha
õige vähe, sest kõikjal valendas lumi. Mõned üksikud oaasid rabataimestikuga pakkusid siiski vaheldust. Laukaid võis lumekooriku all aimata vaid selle järgi, kui mõne suurema uluki jälgede põhjas virvendas kollakas vesi. Kohati leidus siiski ka päris avatud veesilmasid. Aga seda enam sai fotograaf vabastada oma fantaasiat, et tabada ka selles väheses looduse kordumatut võlu, mida võibolla mõnel teisel aastajal leidub küll rohkem, kuid seda vähem jätab võimalust keskenduda tagasihoidlikele maastikuelementidele.
Päike pole looduse pildistamisel alati kõige parem kaaslane ja seepärast on õhtueelne aeg paslikum. Tänane pilvede ja pilvitusega vahelduv taevas võimaldas aga mitmesuguseid pilte. Huvitav oli jäädvustada näiteks kauguses aimatavaid päikesekiiri tumedate pilvede taustal või pilve serva ääristavat valguse kontuurjoont. Loodetud loomade liikumist võis küll tabada jalajälgedes, kuid kaamera vaatevälja sedakorda ükski metsaelanik ei astunud.
Mis kellegile rohkem silma hakkas ja mida keegi otsustas rabast kaasa võtta,
selgub järgmisel tubasel kohtumisel, kui igaüks on esitanud enda meelest parima foto. Nende looduspiltide vahel selgitatakse välja ka kuu parim foto. Rääkides rabast millegi kaasa võtmisest, võib teritada looduskaitsjate meeli, kuid fotograafid on eriline seltskond, kes kannavad sadades ja tuhandetes ühikutes imepärast loodust keskkonnast välja, aga jätavad ometi kõik oma algupärasesse olekusse. Seda imet ei valda seenelised ja marjulised, rääkimata puuraiduritest või jahimeestest.
Raja läbimise järel toimunud piknikul arendati mõtet edaspidise osas, mis viis mõttele, et alati pole taibukas fotode hindamine kõrgele asetatud tehniliste näitajate põhjal. Teravuse sügavus ja valguse varjude mäng võib olla suure professionaalsuse tunnus, kuid ei pruugi asendada fotosse sisestatud mõtestatud kujundit, mis võib omistada fotole täiesti uuel tasandil ilmestuva väärtuse.
