Haldjate maailmast spordini

Terje Heinmets julgeb järgnevate aastakümnete raskustega vastakuti seismise tõsidusele võidukalt silma vaadata.

Terje Heinmets kasutab võimalikult palju vaba aega värskes õhus jalutamiseks

Haldjate maailma uks on avatud ja Terje Heinmets suudab ka ratastoolis ilma kõrvalise abita vabalt muinasjutulise ja reaalse maailma vahel liikuda. „Ja siin on mu saladus, väga lihtne saladus – ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu,“ kirjutas prantsuse kirjanik Saint-Exupery jutustuses „Väike prints“. Sama mõte juhatab sisse Terje Heinmetsa esikluulevihikusse „Haldjate Maailma uks on avatud“ koondatud värsiloomingu, mis kõik pühendatud Peetrile. Haldjate või juhuse tahtel möödus Terjega kohtumise ajal tänavakohvikust ka Peeter, kelle ootamatu nägemine talle südamest rõõmu valmistas sedavõrd kirkalt, et selle valgus soojendas teisigi lauas istujaid. Tahtmatult meenus sel hetkel mõttetark, kes on kunagi püüdnud juhust kirjeldada: mida rohkem me juhust tähele paneme, seda sagedamini ta esineb ja mida sagedamini ta esineb, seda tähendusrikkamaks see meie jaoks muutub. Terje unenäolised haldjate ilmutused kiirustavad teda aega viitmata seadma saadud kujundeid loogiliselt reastuvatesse värsimõõtu sõnadesse. Sellega kinnistab autor oma kunstilise loomingu muinasjutulise haldjate maailma kokkupuute siinse olemisega.

Terje rinda ehib Ilo Kinksaare poolt pärnapuust vestetud päikeseratas, mille ostis hiljuti Pärnus peetud gildipäevade ajal. Päikeseratas ripub kaelas tammetõrudest meisterdatud kee küljes. Terje soovib Paadremaal Sookalda küla väikeses talumajas elavat pensionäri juba lähemal ajal külastada. 80-dates aastates maagiliste puuehete valmistaja on viimased 12 aastat samuti ratastoolis toimetanud ja Terje soovitab tingimata minulgi selle mehega lähemalt tuttavaks saada. „Olen leeris käinud ja ristitud luterlane, aga huvitun ka maausust ja idamaistest uskumistest,“ kõneleb naine, kes näeb unes tihti end lendamas või inimesi mingitest juhtumitest päästmas.

Vaatan keskealise naise kaunist pilku ja unustan hetketi korduvalt, et süvenenud polüartriidi tõttu kasutab ta liikumise abivahendina kuuendat aastat ratastooli. Tema silmadest ja häälekõlast avaneb samasugune haldjate maailma müstikaga täidetud heasoovlik armastus nagu seda tajub ka ülitundelise luuletaja sõnade õrnusest. Kohati tekib isegi kartus neid sõnu oskamatul lugemisel vigastada samal viisil kui haaraksid lennult liblikatiivad oma kohmakate sõrmede vahele. Sõnadel on vägi, mis võib inimest mudasse tallata või kõrgustesse tõsta, aga ka aidata säilitada külma kainelt kaalutlevat pead asjade õigeks mõistmiseks ja üheaegselt kanda oma rinnas sooja südat. Terje sõnades on aukoht antud parematele mõtetele, mida kannavad meie igapäevase elu reaalsesse maailma ulatuvate heade haldjate kujundid.

Vaatamata järgnevate aastakümnete raskustega vastakuti seismise tõsidusele julgeb Terje eelseisvale võidukalt silma vaadata. See on oskus, mida tuleb õppida kestvalt kogu elu, aga olulise lähtepositsiooni andmise eest on ta tänulik oma vanematele ja vanavanematele.

Terje ei mäleta täpselt, aga arvatavasti neljanda kuni viienda eluaastani oli tema kodutänavaks Wöhrmanni puiestee väikeses Sindi linnakeses. Siiski teab ta seda tänavat mälestustes paremini 1. detsembri nimelise puiesteena ja tekitab seepärast koha tutvustamisega pisut segadust, ometi saab asi siiski kohe selgeks. Praegugi tunneb ta lapsepõlve kodu ära suure kooguga vana pumba järgi, mis tänava äärsel aia nurgal endiseid aegu mäletab. „Aias kasvasid vist kuldrenett, antonovkad, sügisõun ja teised puud. Aed tundus ääretult suur, mida ta tegelikult ju polnud,“ tuletab Terje oma esimesi mälestusväärseid aastaid meelde vanavanemate kodus. „Vanaemal oli ilus nimi Agatha-Tahita, vanaisa nimi oli algselt Vladimir Klein, millest hiljem nimede eestistamise käigus sai miskipärast Kaljas.

Erilise soojusega räägib Terje ka oma isast: „Isa on väga päikseline, ta aitab ja toetab mind kõiges ka praegu!“ Terje selgitas lähemalt, et märkas juba väikese lapsena isa toetust üksnes sellestki kui kuulis vähemagi edu korral talle öeldud julgustavaid sõnu. Muidugi ei andnud isa asjatuid kiitvaid hinnanguid, sest näiteks koolitüdrukuna vääris ta oma tubliduses tunnustust valdavalt ainult viitele õppimise eest.

Pärnus Kooli tänava valges koolimajas, mis nüüd kannab pärast mitmeid nimevahetusi Hansagümnaasiumi nime, võitis ta kolmandas klassis klassisisese võistluse luuletuse kirjutamises, mille eest sai preemiaks komplekti Kadrioru pilte. Klassijuhatajaks oli Nadežda Kopli. „Suurema luuletamise soovi tekitas vanema täditütre aura. Varajases nooruses meeldis mulle väga lasteluule ja nii lugesin palju ka eesti autoreid – lemmikuteks olid näiteks Heljo Mänd, samuti pärnaks Venda Sõelsepp ja paljud teised,“ räägib Terje, kes ei pea end kiirlugejaks. Ilmselt on siis tegemist mõtlikuma ja suurema süvenemise sooviga lugemisharjumusega. Luule armastamise kõrvalt leidis ta aega kuus aastat Malle Mölderi juhendamisel klaveritki õppida ja kolm aastat Ülle Jäegeri käe all rahvatantsu harrastades võimaldas esineda suurel tantsupeol Tallinnas.

„Lõpuklassides ma enam nii hästi ei õppinud, sest just tol ajal hakkasid puhuma pöördelised tuuled ja see jättis vähem aega õppimisele pühendumiseks,“ tunnistab Terje, kelle jaoks Eesti käekäik on väga tähtis. „1988. aastal laululava all laulmised ja pärast seda läbi öö Männikule tädi pere juurde astumised jäävad alatiseks eredate mälestuskildudena meelde.“ Eestimaa käekäik ja sinimustvalged värvid panevad Terje südame alati tugevalt tukslema, positiivseid emotsioone toetab Metsatöll, mida meeldib ikka ja jälle kuulata.

Terjel endal lapsi ei ole, aga lapsed on talle püsivalt hingelähedased olnud. „Minu vend Eero sündis siis kui olin ise juba neliteist ja ma suhtusin kohe algusest peale temasse emaliku hoolivusega, isegi nime panin mina, sest ema ja isa ei suutnud omavahel kokkuleppele jõuda. Lugesin entsüklopeediast Eero nime ja mulle hakkas see kohe ääretult meeldima,“ meenutab Terje hoogsas vestluses pisiasju, millel kõigel võib siiski olla oluline tähendus juures. Täiesti arusaadavalt astus ta edasiõpinguteks Tallinna Pedagoogilisse Seminari ja omandas eelkooliealiste laste kasvatamise-õpetamise eriala, millel ka tööle asus. „1998 kuni 2004 töötasin koduõpetajana-lapsehoidjana.“

Tallina aastatel on pealinna vanad majad ja tänavad andnud talle samuti erilist inspiratsiooni luuletamiseks. Üldse läheb talle rohkem korda kõik vanaaegsega seonduv. Olgu see muusikas, riietuses või millegis muus. Meelsasti kuulab ta Hortus Musicus esinemisi. „Lapsepõlve sõbranna ja tema emaga käisin esimest korda balletti „Uinuv kaunitar“ vaatamas. Meeldis ka Giuseppe Verdi “Traviata” nägemine, aga selle paremaks mõistmiseks tuli kasuks eelnevalt ooperi libreto kokkuvõtte lugemine,“ räägib ta teatrikülastuste kogemustest ja on õnnelik, et saab juba õhtul koos ratastoolikaaslasega minna Pärnu teatrisse Tšehhovi „Kolme õde“ vaatama.

Õnneks on Endlas lift, mis mitmel pool mujal puudub. Väga tahaks Terje minna Maarja-Magdaleena Gildimajas toimuvatele luuleõhtutele, aga Uus tn 5 vana hoone pole liftiga varustatud. Nii mõtlebki ta igatsevalt, kas mõni jõulisem mees ei tõstaks teda sülle ja kannaks inglitiivul kolmandale korrusele…? Kuna vahetud kohtumised luulerahvaga on tema jaoks piiratumad, siis naudib Terje näoraamatus (facebook) avatud „Ahjusooja luulet“, mis esitleb autorite värskelt valminud loomingut ja võimaldab otsest suhtlust. 2011. aastal võitis Terje üleriigilisel konkursil „Ahjusoe luule“ teise koha. Tema sooviks on Pärnu Uue Kunsti Muusemi näituste külastamine. Väga tahaks näha „Mees ja Naine“ väljapanekuid, aga ehitatud kaldtee eeldab teatavaid kindlaid ekstreemsusharrastuse kalduvusi, mis kunstisõbral puuduvad.

Luulevaim kõneleb ilmse põnevusega hipiajastu kõrgperioodist. Meelsasti kuulatavad ansamblid on tema jaoks vastavalt eelistuste pingeritta reastatult Led Zeppelin, Pink Floyd, Deep Purple, The Beatles, kuid neid on teisigi.

Aga spordi teema kisub taas põsesarnad tugevamalt naerule. Möödunud aastal võitis ta hõbe-¬ ja kuldmedali Kahe Silla Jooksul esmakordselt korraldatud ratastoolisõidus. Kaks medalit riputati kaela seepärast, et ajavõtuga oli probleeme ja esimest aega täpsustati veel pärast seda kui hõbe oli välja antud. Hiljem kulla omistamisel ei võetud ka hõbedat tagasi. Nii ongi tal kogus samalt võistluselt kaks väärtuslikku auhinda. Ka sel aastal kavatseb Terje Jaansoni raja sündmustike keskmes osaleda.

Ent pöördugem tagasi loo algusesse ja avagem „Haldjate Maailma uks…“ otse raamatu keskelt, kus 24 imelühikest kirjarida sisaldavad nõnda palju elutarkust:

Sa eksid, kui arvad,
et elu on lihtne,
et ütle üks sõna
ja paigas on kõik…

Siin värvimaailmas
on kõigil meil siht ees
ja must-valget vastust
eales olla ei või…

Oh, teravda silmi,
sa õnnetu janune
ja loe nagu kotkas
sa ridade alt

ja õhust ja silmist,
vaata, mis räägib kehakeel…
Ent, kui südames okas –
nopi ära ta sealt…

Aina sügavalt süvene
teadmatu sisse
ja puuduta lõhnu,
mis hingele head…

Lõpuks tunned,
et jõuadki Armastusesse
ja Sõnatu Muinasjutt
kokku veab read…

Pärast seda, kui olen teinud viite Terje luulevormis esitatud mõtetele, saan teada, et sama luuletuse luges ta ette 2006. aastal pidulikul Pärnu Erivajadustega Inimeste Rehabilitatsioonikeskuse avamisel. Tema ühiskondlikust aktiivsusest kõneleb seegi teadmine, et Terje on rehabilitatsioonikeskuse teenusesaajana kinnitatud samal ajal sama asutuse hoolekogu liikmeks.

Terje esimese luulekogumiku illustreeris joonistustega Pärnu luuletaja ja maalikunstnik Luule Luuse. Väljaandmist toetas Terje isa ja Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp. Valga kirjanik Aarne Anmann leiab Terje luulest rohkelt neidki värsse, mis sobiksid hästi ka viisistamiseks.