1. fotol koerad Cessy ja Cikhy; 2. fotol Mart Mölder
Täpselt kokkulepitud ajal hommikul kell 7.00 peatus Jeep minu kodu juures. Heiki Ilves avas ukse ja julgustas peale tulema. Enne mind oli Linnuriigis end tagaistmele seadnud Toomas Asi. Kuno Erkmann istus Paikuselt esimesena autosse. Et tal ka neljajalgsed sõbrad kaasa sõitsid, sain teada alles hiljem.
3. oktoober oli teist hommikut järjest paari pügalavõrra allpool miinust. Laupäeva varajane aeg päikesetõusus ja valgeks kahutanud maapind andsid loodusele vaheldusrikka värvingu, mida tükil ajal polnud näha olnud. Lisaks sellele meelitas külm kümneid kitsekesi põldudele jalutama. Kõik kolm jahimeest kuuluvad Halinga Jahimeeste Seltsi. Neilt kuulsin, et kitsed ilmuvad alati külmade tulekuga lagedale. Tihti on olnud nõnda, et sel ajal mil kehtib jahperiood, kaovad kitsed sula ja soojade ilmade tõttu ei tea kuhu ja ilmuvad alles siis koos külmade ilmade tulekuga välja, kui põmmutada ei tohigi.
Halinga valla piires tegi auto korraga pöörde kõrvale ja edasi sõitsime mööda aukliku järjest enam ahenevat teedpidi loomade söögipaika. Alles peatudes sain teada, et minu seljataga püsisid vagusi kaks sõbralikku foksterjerit: 3aastane tütarlaps Cessy ja aastane poiss Cikhy. „Tema on Eesti juunioride tšempion,” tutvustas Kuno väikevenda, kes parasjagu puurist pääsedes jalgu sirutas ja samas üritas ka tüdrukut kaelustada. Toomas ja Kuno tõstsid saiakotid maha ja asusid sisu spetsiaalselt ehitatud söödakolusse valama. Realiseerimistähtaja ületanud saiu annavad mitmed kauplused jahimeestele päris tasuta. Imestasin, miks loomi enne suuri külmasid ja paksu lumeta nõndaviis toiduga kostitatakse. Põhjus peitub jahimeeste kavaluses. Sellega hoitakse neid kättesaadavuse ulatuses, et loomad püsiksid rohkem ühes paigas. Siiski pole jahikirg peamine ja loomade eest hoolitsemine on jahimeeste üks põhilisi tegevusvaldkondi.
Järgmine peatus tehti Mäeküla küla Söödi talus, mille Halinga mehed on endile jahionniks ostnud. Meie saabudes oli enamik meestest kohal. Selgus et Halinga jahimehed peavad koriluse iidsetest tavadest kiivalt kinni ja seni pole ükski naishing veel nendega liitunud. Teada on, et mitmetes teistes jahiseltsides leidub ka naisi. Mõnes seltsis on naised koguni juhiohjad enda kätte võtnud.
Siiski sai õuele kogunenud erisooliste ja omasooliste vastastikust uudistamist ja mõningast nagelemistki näha. Sedapuhku oli tegemist koertega, kellele tuli anda veidi aega üksteisega harjumiseks. Mõni püüdis teise peale lõriseda, keegi teine hoopis hüpata, kuid peagi lepiti ja seltsiti omavahel sedavõrd, et hiljem polnud enam mingit probleemi. Kokku tuli 9 jahikoera. Näha võis Vene Euroopa laikasid ja Lääne-Siberi laikat. Muidugi ka Kuno foksterjerid, kes on tõelised jahikoerad. Ainult nende 6 aastane ema Cherta jäi koju. „Tema on toodud 8 tuhande krooni eest Peterburist,” rääkis Kuno, kes ise on Eesti Kennelliidu liige ja teab koertest palju enamat. Foksterjeritel puuduvad pärilikud haigused. Nad suudavad edukat jahti pidada kuni 9 aastasteni ja on väga head urukoerad.
Esimesel oktoobril lubati alustada ajujahiga põtrade küttimist. Alates 15. septembrist võis vaid põdralaskmise varitsusjahti pidada. Nüüd tulid mehed taas suurel hulgal kokku. Alustati vaikselt kohvijoomisega, milllele hammustati rohkelt šokolaadi kompvekke kõrvale ja puhuti muljeid vahepealsest perioodist. Siis käsutas suurt kasvu ja laia habemega Mart Mölder mehed õue rivisse. Mölderi nimelisi oli veel peale Mardi teisigi, kes kõik tublide jaimeestena omavahel sugulased: Arvi, Ott, Erko, Marko, Uno. Mart on aga Halinga jahiseltsi juhatuse esimees. Mehed jaotati kaheks osaks. Ühed olid kütid, teised ajajad. Kütiliinile pääses 24 meest ja ülejäänud 20 meest määrati loomi tagaajama. Üldse on seltsi liikmeid 55. Kõige tähtsam jutt, millega Mart alustas, olid ohutusnõuded. „Õnneks pole Halinga jahiseltsi meestega püssipaugust seni õnnetusi juhtunud,” tänas Toomas Asi õnne. Toomas määrati jahijuhatajaks. Temal on vajalik koolitus läbitud ja vastav tunnistus taskus. Toomas kuulub ka seltsi juhatusse. Targemad pead astusid uuesti korraks jahimajja, et asetada suur kaart lauale, kus võis täpselt näpuga joont vedada ja mehi õigetele kohtadele paigutada.
Seejärel asus pikk autoderivi uuesti liikvele, et jõuda tagasi Tallinna maanteele. Halinga jahiala võtab enda alla 19 000 hektarit maad, millest 6000-del leidub põdrale kasulikku elukeskonda. Mitmete peatustega saadeti mehed ajama ja kütiliinile. Mina hoidsin Toomase ligi kui ta suundus piki metsasihti järjest sügavamale metsa. Teatud vahemaade taga jäid mehed ükshaaval vaikselt seisma. Ka jahipiirkonna metsasihtide puhtana hoidmine kuulub jahimeeste üldiste tööülesannete hulka. Varsti hakkas Tallinna maantee suunalt kostma koerte haukumisi ja meeste huikeid. Hõigatakse selleks, et üksteist kuuldes saaks hoida tuleku joone suhteliselt sirge. Liigsed kõverused võivad võimaldada loomade läbipääsu vastassuunda. Nõnda klaperjahti pidades aeti metsloomi teatud kindlas soovitud suunas kuni kütiiliinini. Kohe kui mõni uluk on kütiliini ületanud, võib tulistada. Tulistada võivad ka ajajad kui on ohutus laskmises täielikult veendunud. Siiski tehakse seda 100% enda vastutusel. Enamik tänapäeva jahimehi on varustatud raadiotelefonidega, mis võimaldab pidevat operatiivset infovahetust loomade liikumise kohta ja jahimeeste tegevuse koordineerimiseks.
Mingi aja möödudes kõlasid esimesed topeltlasud. Staazikas jahimees Tõnu Kõrvits tabas ajujahi hooaja esimese põdralehma. Umbes 50 m kaugusel metsasihist oli ta maha kukkunud. Ilma jahijuhataja loata ei tohtinud keegi kütiliinilt lahkuda. Alles siis, kui kõik ajajad olid jõudnud väljuda kütiliinile, andis Toomas raadiotelefoni teel käskluse liikumiseks. Selajal, kui teised mehed alles kogunesid lastud jahisaagi juurde, oli Tõnul juba hulga tööd tehtud. Asi selles, et lastud loomal tuleb kiiresti eemaldada siseorganid. Kui magu on üle kahe tunni eemaldamata, võib see hakata mõjutama liha kvaliteeti. Oma koht on ka tavadel. Laskjale jahimehele pistetakse kuuseoks rinda ja loomale asetatakse samasugune oks .
Omaette jõuproov on suure looma metsast väljasikutamine. Pika jämeda köie sisse seotakse väikeste vahedega sõlmed, millesse pistetakse tugevad pulgad, kust kinnihoides veetakse rasket looma lohistades metsast välja. Hea kui seda tuleb teha kõigest mõnikümmend meetrit. Kuid olevat olnud ka juhuseid, mil on veetud kilomeeter ja rohkemgi. Seekord saadi kergemini hakkama, sest jeep sõitis mööda metsasihti vastu. Halinga meeste tunnustuseks saab öelda seda, et nemad ei läinud ATV-ga metsa lõhkuma ehkki nii saanuks kergema vaevaga.
Samal ajal, kui ühe looma juures veel toimetati, kõlasid uued lasud. Peatselt saadi teada, et teises ajus tabati veel üks põdralehm ja põdravasikas. Lehmale sai pihta Peeter Kalbus ja vasika tabas ajajana Kuno Erkmann. Ka need loomad veeti autokasti ja sõideti uuele jahimaale. Paraku seal enam jahiõnne polnud. Neljandal ja viimasel ajujahi katsel suutis üks suur kult osavalt jahimehi ninapidi vedada, jätmata oma nahka küttidele. Ei jäänudki siis muud üle kui otsustati niigi hea jahisaagiga tagasi jahimajja pöörduda. Toomas ütles, et sellise päevaga võib väga rahule jääda. Küll on olnud neid kordi kui pole mitmed nädalavahetused järjest ühtki looma saadud. Hooajal käijakse kõigil laupäevadel ajujahil ega jäeta ühtki korda vahele.
Alati lõpeb õnnestunud jahilkäik värske maksa praadimise ja söömisega, mille kõrvale on lubatud ka mõõdukad õlled ja klaasike värvitut jooki. Kuna kindlat kokka pole, siis tehakse palju ühiselt ja lõpuks võtab keegi peamise ülesande pliidi ääres seismisega enda peale. Sedakorda asus n.ö. peakoka ülesannetesse meie pundi autojuht Heiki.
Enne lauda istumist viidi läbi veel üks rituaalne toiming. Igale jahimehele loositi lihaports. Liharaiujad asetasid loetud arvu lihatükke suurtele laudadele. Seltsi kõige eakam jahimees Vallivere Sulev võttis pika kepi ja asetas järgemööda suvalise valiku põhjal lihakuhjale. Ruumi teises nurgas seisis päälik Mart, kes luges juhuslikult näpu alla sattunud nime ette. Nimetatud mees astus laua juurde ja pani lihatüki varem väljajagatud kotti.
Lauas sai räägitud, küsitud, kuuldud veel mõndagi, mis elus esimest korda jahil käinud inimesele huvipakkus. Toomas ja Kuno olid lõbusas tujus meelsasti kõigest täiendavalt rääkima. Halinga jahiseltsile on lubatud lasta 22 põtra ja tehtud kohustuseks lasta vähemalt 40 metssiga ning 80 metskitse. Liikmemaksu maksavad Halinga mehed 550 krooni aastas. Üle 70 aastased on auliikmetena maksust vabastatud. Ainult liikmemaksust selts ei elatu. Loomade müügist saadakse kulude katteks raha. Praegu on tulemas jahimaja remont ja kõrvalhoone ehitus, millele saadi oluline toetus Euroopa Liidult. Jahipidamine pole äriline ettevõtmine vaid vabaaja veetmise viis sportlikult ja tervislikult vabas looduses. Sõbrad Toomas ja Kuno hakkasid jahtima 20 aastat tagasi kui jätsid aktiivse sportimisega hüvasti. Varem tegid mõlemad mehed maadlust. Kuno tegeles lisaks ujumise, jalgrattasõidu ja sõudmisega. Toomas proovis püssi juba nooruseski. „Jahipidamine on loomulik jätk sportlikule eluviisile,” võttis Kuno praeguse tegevuse mõtte kokku. Kuid ega jahimeheks niisama lihtsalt saagi. „Võid küll astuda jahimeeste seltsi liikmeks, kuid õigeks jahimeheks saab alles kahe aasta möödudes. Seni tuleb „koerapoisina” loomi jooksutada,” jutustas Toomas.
Lisaks sain teada, et lastud ulukitel tuleb alalõualuu säilitada. Täiskasvanud emaslooma sigimisorganid samuti. Need on tarvilikud uuringuteks, mis saadetakse Tartusse.
Hiljem liitus jutuajamisega Kalev Kübarsepp, kes teeb kaastööd jahimeeste ajakirja juures, kuid on kõige enam tuntud topisemeistrina. „Taksidermist,” tutvustas ennast jahimeeste seltsi realiige. „Suurkiskjatel mõõdetakse koljut. Hundi silmahamba ehk kihva ristõike abil saab määrata looma vanust,” oskas zoloogi haridusega Kalev asju peensusteni ära seletada.
Koduväravas küsis Heiki, kas ei tahaks järgmistel laupäevadel taas liituda. Tegelikult ei taha. Siiski sooviks kunagi minna varitsusjahti pidama, et tabada kaameraga mõnd elavat looma. Seekord mul ei õnnestunud. Paljudel teistel läks paremini, sest nemad olevat lisaks lastud põtradele näinud nugist, kährikut, rebast,kitse ja isegi kavalpead kulti.
