Kaksiknäitus Sindi raamatukogus "Aastaajad Eesti looduses" ja "Sügis läbi aknaklaasi"
Sindi Linnaraamatukogus korraldatud neljas Harry Raide maalide näitus lõppes eile harrastuskunstniku ja Sindi Gümnaasiumi 1A klassi õpilaste vahelise kohtumisega, kus räägiti kunsti loomisest ning vaadati hindavalt vanameistri väljapandud töid võrdluses laste sügisvärvides joonistatud piltidega.
1A tänukiri Harry Raidele Harry Raidega kihiseva lastejoogi joomine
Veebruaris kaheksakümneviieseks saav Harry Raide on Sindi koolimajas lapsi õpetanud üle 40 aasta, sellest 26 aastat direktori ametit pidades. Pensionile minnes avas ta kaua varjus püsinud ande ja hakkas pliiatsiga joonistama. Viimased kümmekond aastat on Raide harrastanud üksnes õlivärvidega maalimist. Ilma kunstialase hariduseta maalib ta pideva iseõppimise teel. Harrastuskunstnik tunnistas, et meistriks saamiseks tuleks veel väga pikalt jätkata. Eile maha võetud näitus oli Sindi raamatukogus neljas väljapanek tema loomingu valikust. Suuremõõtmelistele lõuenditele maalitud vaated kandsid näituse pealkirjana ühist nimetust „Aastaajad Eesti looduses“ ja kõik maalid olid valminud viimase aja sees. Raide ei kirjuta oma maalide juurde eraldi pealkirjasid. Ta ütleb, et pilt peab ilma selgitava märkuseta ise enda eest kõnelema.
Kui Sindi Gümnaasiumi 1A klassi õpilased koos õpetaja Eneli Arusaarega esimest korda oma elus kunstinäitusele tulid, soovisid lapsed sama hästi maalida nagu teeb seda Raide. Täiesti uutest loovmõtetest innustatult pöörasid nad klassiruumis olevad lauad akende poole ja guašštehnikat kasutades püüdsid lapsed kanda suurele joonistuspaberile samad värvid, mida läbi aknaklaasi nähtult sügislooduses märkasid. Laste sügisvärvides pildikesed poleks võibolla eriti hästi sulandunud Raide maalide vahele asetatult, aga nad sobitusid suurepäraselt sama näituseruumi lae alla riputatuna. Ruumi poolitavalt kahe seina vahele veetud nöör ja selle külge kinnitatud pildikesed moodustasid kujuteldava lähtejoone tänastele algajatele, kes esimest korda olid külastanud kunstinäitust ja esimest korda osalenud enda loomingu näitusel „Sügis läbi aknaklaasi“. Tegemist olnuks nagu innustava stardiga tulevikku, mis tõotaks püüdlikul edasi minekul ka paremate tulemuste saavutamist.
Raide ei tõstnud laste töödest ühtki paremuselt esile. Ta kinnitas, et kõik tööd on võrdväärselt head ja pisut paremad kui algajailt võinuks oodata. Seevastu laste arvamused Raide loomingust olid värvikamad. Ralf ütles, et talle meeldib kivine rand ja lootsik. Keivin seisatas ukse juures, sest talle meeldis lepavõsa vahelt kulgev maatee, mille ääres paistis kaugemalt kätte kolletav viljapõld. Raide ütles, et talle endale meeldib udusse mattuv talvemaastik.
Siiski pole Raide eelistusteks hallid üksluised toonid. Tema maalides on selgelt tajutav ruumilisus. Loodusvaated ei asu ühel tasapinnal nagu tänapäeval sageli kunstnikud harrastavad oma kujutisi markeerida. Raide maale näeb otsekui 3D vaates. Selliste kujutiste loomiseks peab muidugi valdama kindlaid tehnilisi võtteid ka värvide segamisel.
Tänuks kohtumisele tuleku eest kinkis 1A klass Raidele tänukirja, mille teksti luges ette Merlil. Raide tänas kätlemisega iga õpilast eraldi. Raamatukogu direktor Ene Michelis andis samuti igale väikesele näitusel osalenule koos käepigistusega üle tänukirja. Lastele oli suureks auks paluda samale tänukirjale ka Raide autogrammi.
Sageli avatakse näituseid teatava pidulikkusega, millest Raide on hoidunud. Aga üsna tavatuks kujunes sedakorda Raide näituse sulgemine, sest laste kohtumine toimus näituse viimasel päeval. Kaksiknäituste autorite omavahelisele kohtumisele anti nimetus „Meeldiv viibimine“, mis kirjeldas kahe sõnaga kõige täpsemalt koos veedetud aega. Pidulikku sündmust tähtsustades süüdati suur küünal ja maiustustega rikkalikult kaetud laua keskel ootas tugeva pauguga avamist suur lastejoogi pudel. Suurt pauku ei õnnestunud küll tekitada, aga ilma selletagi oli lastel lõbus eaka koolipapaga kihiseva veega täidetud topsikuid kokku suruda.
Lahkumise eel küsis õpetaja Eneli, mida peaks külalisteraamatusse kirjutama? Antti oli sõnaseadmise oskuses kõige terasema taibuga ja ütles pikemalt mõtlemata: „Äitäh, et sa tulid meile rääkima ja näitama!“ Merilin kirjutas tänusõnad raamatusse ja kõik õpilased andsid tänusõnade kinnituseks oma allkirja. Lugupidamist raamatukogu vastu avaldas Rait sellega, et haaras harja ja prügikühvli ning pühkis põrandale pudenenud perad kokku. Lõpuks üllatas 1A kunstilembene klass raamatukogu töötajaid erilise viisakusega. Kõik õpilased tulid ükshaaval pärast riietumist veelkord laenutusosakonna uksele tänama raamatukogu lahke võimaluse eest osaleda „Meeldival viibimisel“.
Samal teemal:
