Harry Raide maalid Sindi Linnaraamatukogus
Alates tänasest saab Sindi Linnaraamatukogus nautida harrastuskunstniku Harry Raide õlimaale loodusmaastikest.
Harry Raide näituse ettevalmistamisel
Täna ei toimunud raamatukogu laenutussaalis tavapärast pidulikku uue näituseekspositsiooni avamist avakõnede, tervituste, lillede üleandmise, suupistete näksimise, tee, kohvi või šampanja joomise ega muu taolisega. Ometi oli tegemist näituse avamisega, mis oli sama meeldiv elamus nagu varajasemad klassikalisel viisil kombe ja etiketi järgi toimunud pidulikud hetked.
„Ei, ma ei ole enam ammugi 80-ne aastane, vaid juba 81,“ ütles Harry Raide, kes kerge astumisega tõusis maalritrepi ülemistele astmetele veel enne, kui raamatukogu direktor Ene Michelis teda kuueservast tõmmates tagasi hoida oleks suutnud. Veidi aega pärast raamatukogu uste avamist oli vanahärra tosina suuremõõtmelise maaliga kohal ja paigutas nad seina äärde põrandale ritta. Koos raamatukogu töötajate abiga vahetas ta veel mõne maali kohta, kuid mitte väga pikalt aega viites leidis ta kiiresti igale pildile kõige sobivama koha teiste maalide vahele. Sama kiirete liigutustega liikus ta ka trepil üles ja alla. Üksnes abivalmis raamatukogu naised seisid kohati tarretunult ja mitmete kätepaaridega kõrget kõikuvat treppi kinni hoides paigal.
„Ma ei ole õppinud ühtegi tundi kuskil kunsti, väljaarvatud mõned kunstiringid, kus ikka ühiste huvidega inimesed teinekord koos käivad – see oli ainus. Pensionile jäin 1986-st aastast. Pärast seda tegin algust pliiatsijoonistustega. Kahjuks ei võimalda silmatervis enam pliiatsijoonistusi teha. Läksin üle akvarellide peale ja siis lõpuks võtsin õlivärvid kätte,“ tutvustas Raide enda kunstnikuks saamise lugu. „See on mul teine näitus siinsamas raamatukogus, kus ma ka esimest korda oma töid näitasin,“ jätkas ta selgitustega. Maastikke ei maali ta mitte looduses, vaid teeb seda koduseinte vahel oma fantaasia nägemusi värvidesse üle kandes. Õlimaale on ta teinud umbes kümmekond aastat, aga päris täpselt ei oska vastata. Müügiks ei ole maalinud. „Üksnes paar maali, mida olen tellimise peale fotode järgi teinud. Need on olnud inimeste nostalgilised soovid mingitest omaaegsetest taludest,“ nimetas ta üksikuid töid, mille eest on siiski erandjuhul tasu võtnud. Kui palju on üldse maale valminud, sellest pole tal samuti mingit aimu, sest arvet ei pea ja kogus polegi peamine. „Alguses tegin väiksema formaadiga töid, aga siis leidsin, et pinda jääb fantaasia jaoks väheks ja nii hakkasin veidi suuremaid tegema,“ rääkis ta sellestki, miks viimased tööd on kaunis suured. Aega kulub ühe maali valmimiseks keskeltläbi nädal. Ühega läheb kiiremini ja mõni teine võtab pikemalt aega, kuna värvib uuesti üle ja muudab motiive. Tavaliselt maalitakse lõuendi peale, aga see on kulukas nagu värvidki, sellepärast kasutab ta maalimiseks hoopis pappi.
„Raamipuud olen saanud praakmaterjalina küllaltki odavalt, pildiraamid valmistan ise. Raame osta oleks väga kallis ja kui ma näiteks tahaksin raamitud pilti müüa, siis ostja küsiks ainuüksi raamihinda nimetades, et kuidas ma peaksin pildi eest nõnda palju maksma,“ rääkis Raide materjalidest ja arvestatavalt suurtest kuludest, mis maalimisega kaasnevad ning rõhutas veelkord, et tema eesmärgiks pole kordagi olnud müümine. Teda köidab hobitegevus. „Raamid peaks mängima ka mingit osa,“ rääkis kunstnik pildiraamidest lähemalt eraldi. Osa pilte vajaksid raskemat raami, mõnel oleks kergemat raami tarvis ja nõnda edasi, kuid siis peaks omama vastavaid võimalusi, mida ta paraku ei saa endale võimaldada.
Looduspilte maalides puuduvad tal aastaaegade suhtes igasugused eelistused. „Sügist on kõige lihtsam maalida, sest sügises on vabad värvid. Mõne teise aastaaja puhul peab hakkama värvide valiku üle mõtlema. Näiteks talvel värve pole, siis pead hakkama mõtlema, kuidas seda välja tuua,“ rääkis ta tööde teostuse köögipoolelt. Tema maalid saavad alguse mingist mõttesoovist, aga töö käigus võib motiiv oluliselt muutuda. See on umbes nii, et metsarajal kõndides ei pruugi alati ette aimata, mis järgmise käänaku taga nähtavale võib ilmuda. „Mulle meeldib väga taevast teha, aga et seda korralikult teha, peaks olema suurem meister. Mina ei ole meister,“ rääkis hobikorras maalija, kelle jutuajamisest sai siiski teatavaks, et ka instituudis ajalugu õppides omandas ta lisaerialana joonistamise õpetaja kutse. „Aga see oli formaalne ja mingit põhjalikumat õppimist seal ei olnud,“ lisas ta selgitusena juurde. Lisatunnistus andis talle küll õiguse joonistamise õpetajana töötada, aga 26 aastat direktori ametis ei jätnud talle aega isegi mitte põhialal, ajaloo tunde anda.
Tema kunstimeel on pärit isalt ja seda on ta edasi andnud ka oma tütrele. Tütar Merike Raid on õppinud arhitektiks.
