„Olin Halinga valla Tõrdu külas ainus tüdruk, üks oli veel, aga tema oli tunduvalt vanem ja ei seltsinud meiega“ räägib Helle Artel, kelle mängukaaslased olid kõik poisid. Sportimise võimalused olid pool sajandit tagasi Pärnu-Jaagupi koolis päris kasinad. „Õppisin 4. klassis kui kehalise kasvatuse tunde hakkas andma Johannes Noormägi, keda nüüdseks tuntakse üliteeneka võrkpallitreenerina,“ tuletab Helle meelde aega, mil ta jäädavalt spordi külge klammerdus.
Johannes Noormägi on ise korduvalt kinnitanud, et treeneri kõige tähtsam ülesanne on äratada lapses spordiarmastust ja sport omakorda aitab noores kasvatada isiksust, kes tuleb hästi toime nii koolis kui edaspidises elus. Helle alustas tänavavõrkpalliga, sest muud võimalust tol korral Pärnu-Jaagupis pallimänguks polnud. Õpiti ka korvpalli tehnikat. Võibolla tundub uskumatuna, aga Helle sõnul mängiti korvpalli ilma korvita. Asfalteeritud Männi teele jooniti kolm joont, mille järgi liikumises harjutati söötusid ja pealeviskeid oletatavasse korvi. Hellet on köitnud mitme aastakümne kestel nii korv- kui võrkpall. Ta on oma esimese kehalise kasvatuse õpetajaga sama meelt, et võrkpall pakub väga palju emotsionaalsust. „Tegelikult on minu edukamaks spordialaks olnud kergejõustik,“ täpsustab vestluskaaslane. Kuid tema loomulik isikupära on pisut teistsugune võrreldes nende sportlastega, kes seavad oma eesmärgiks võimalikult suurte tippude vallutamise. Kui osadele sportlastele tekitavad kasvavad emotsioonid auahnust sõna parimas tähenduses ja mida võib ka võidujanuks nimetada, siis Helle tunnistab, et temal puudub ülemäärane ambitsioonikus. Helle lihtsalt naudib sporti, aga kaugeltki mitte möödaminnes ja juhuslikke radu pidi vaid kogu hingest ja terve oma eluga.
Ilmselt ongi selline lähenemisviis Hellet kõige paremini elus raskel murdehetkedel edasi aidanud. „Viimati mängisin võrkpalli kümmekond aastat tagasi, kuna selja vigastus (haigus) ei võimaldanud jätkata,“ kõneleb Helle rahulikul meelel, mil viisil ta sellest katsumusest tervena väljus. „Tipptasemel kergejõustikust loobusin juba varem. Keskkooli ajal kuulusin vabariigi noortekoondisse ja olen isegi osalenud üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil Minskis. Ülikooliaastatel oli mul au kuuluda ka vabariigi juunioride ja täiskasvanute koondisesse kergejõustikus.“ Arstide soovitusel pidanuks ta minema operatsioonile, millest loobus. Selle asemel asus tegelema uute treeningutega, millega teisi lihaseid mõjutades saavutas peaaegu täieliku tervenemise. „Kõrgushüppest ei saanud enam unistada, aga kergejõustikust päris loobuda ei tahtnud ja võtsin käsile kuulitõuke ning kettaheite.“
Kuid liiga tõtlikult jutuajamises edasiminek sunnib tagasi pöörduma kooliaega, et kõigest siiski enamvähem loogilises järjestuses rääkida. Armsas Pärnu-Jaagupi koolimajas paranesid treeningtunnid 6.-7. klassis. Vana koolimaja jalutusruumi kõrval olevast klassis olnud võimlast, mille lagi oli vaid pisut kõrgem tavalise elutoa laest, koliti uue koolimaja vastvalminud suuremasse võimlasse (9x18m). Noormägi lahkus ja võimlemistunde hakkas andma tõstjana teatud Manfred Tõnisson, kes on olnud ka pikamaajooksja Enn Selliku treener. Järgmine kehalise kasvatuse õpetaja oli praegune noorte kümnevõistlejate treener Juhan Toimet. „Heade kehalise kasvatuse õpetajate juhendamisel tegelesin korv- ja võrkpalli kergejõustiku ning suusatamisega,“ jutustab Helle, kes 8. klassi lõpetamise ajaks oli kasvus saavutanud täispikkuse. Peale Pärnu-Jaagupi Keskkooli lõpetamist 1966. aastal siirdus spordilembeline neiu kohe sügisel Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuri teaduskonda.
Peamised spordialad, millele Helle neljal ülikooli aastal enim tähelepanu pööras oli kergejõustik - kõrgushüpe ja viievõistlus, mis praeguseks on asendunud seitsmevõistlusega. Viievõistluse aladeks olid tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 200 meetri jooks. 4 kg raskuse kuuli rekordiks saavutas ta 11,80 meetrit. Kõrgushüppe karjapoisistiil tuli ümber õppida esimesel ülikooliaastal. Rullstiilis paranesid ka tulemused ja alistus meistersportlase kandidaadi norm 1,63. Meistersportlase normist jäi puudu 2 cm. „Uut floppstiili ma enam ära ei õppinud,“ tunnistab Helle. Kõrgushüppega tegelemine katkes 1977. aastal. „Lõpetasin TRÜ vaatamata vahepealsele kiusatusele õpingud katkestada 1969. aastal,“ räägib Helle ka sellest, et miskipärast tekkis teatud ajal soov hoopiski EPA-s ökonoomikat õppida.
Peale ülikooli lõpetamist taheti suunata Aserisse kehalise kasvatuse õpetajaks, millest Helle keeldus kahel põhjusel. Peamine oli siiski soov asuda kodule võimalikult lähedal. Teise põhjusena nimetab Helle Aserisse pakutud korteri asukohta, mis oli kaetud pidevalt paksu tolmukihiga. Puhta õhuga harjunud inimesel oli ääretult raske selliste elamistingimustega leppida. Nii sai tema esimeseks töökohaks Pärnu Rajooni LNSK instruktor-metoodik ja kergejõustikutreener. Samal ajal püüdis Helle ise sporti teha, kuid mitte enam vabariigi tasemel.
Veiko sündimise järel tuli kindel osa oma ajast pühendada pojale. „Karin on vennast viis aastat noorem. Lapsed veetsid kõik võimalikud vabad hetked minu juures võimlas,“ meenutab Helle oma laste erilist kiindumust sporti. Siis töötas Helle Pärnu-Jaagupi ja Are koolis. 1987 aastast alates aga Sindi Gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetajana. Veteransportlasena asus Helle osalema lisaks maakonna- ja väikelinnade suvemängudele ka tervisesportlaste olümpiaadidel. Kaugemad tervisespordi osaluspaigad on olnud Seefeld ja Genk. Raha puudusel jäi Jaapanisse minek ära.
Sindi Spordiklubi Kalju presidendi ülesannetes tegutseb Helle juba 13-dat aastat. Tegelikult liitus ta Kalju tegevuse taastamisega kohe alguses, aga ei soovinud kohustusterohket presidendi ametit enda peale võtta. Esimene president oli kahel korral Martin Miilberg: aastatel 1990-1994 ja 1995-1997. Vahepeal oli hästi lühikest aega president Marko Nikolai. Alates 1997. aastast veab Helle hoolt nõudvat ja närve söövalt vastutusrikast tööd tõrkumata tänini. Spordiklubi esmane ülesanne on sportlaste lähetamine ja vahendamine üleriigilise kategooria võistlustele ja ka kohalikele spordihuvilistele sportlike ürituste korraldamine. Loomulikult tuleb selleks sportlastele luua vajalikke treeningtingimusi ja tegeleda pidevalt mitmesuguste organisatsiooniliste küsimustega. „Sellepärast ei saa Kalju tegevus täielikult kattuda kodanikealgatuse korras ettevõetavate massiüritustega,“ selgitab Helle erinevate ühenduste võimalusi. Aga ta on valmis toetama ja kaasa lööma ka teiste liikumiste tegevuses. Praegu on Kaljul 76 liiget, kes tasuvad liikmemaksu. Sellele tuleb lisada 9 auliiget. Kalju juurde peab arvama ka 40 kuni 50 mitteliiget, kes tegelevad aktiivselt Sindi spordiklubi egiidi all.
Lisaks juhatuse aktiivsetele liikmetele nimetab Helle veel Helen Parmeni nime (on ka klubi revisjonikomisjonis). Tema on toimetanud fotoreporterina ja jäädvustanud pildis kõiki olulisemaid sündmusi Sindi linna spordielus juba klubi algaastatest ja tõsisemalt alates 2007-st aastast, kui pilte on kõigil võimalik vaadata internetis. Tänu Heleni suurele abile on Helle kitsuke korter täidetud kümnete ja kümnete korrastatud kaustadega - arhiividokumentatsiooniga, mis ootab täiendavat üleandmist Sindi Muuseumile. Algaastatest säilinud Kalju originaallipp on üle antud Eesti Spordimuuseumile. Muuseumile loovutamise akt koostati 2005. aasta 21. oktoobril. Vastu saadi koopia, mille eest spordiklubi Kalju ei pidanud midagi maksma, küll võib ta aga igal ajal kasutada ka originaallippu.
