Mida enam läbi linna pimenevate tänavate sammudes Pärnu keskrannale lähenesime, seda selgemaks sai, et peaaegu kõik, kes meie ees või taga liikusid, olid võtnud nõuks minna mere äärde muinastulede süttimist oma silmaga kaema.
Uuel ajal on võetud kasutusele muinastulede mõiste, aga vanavanemate pajatustest mäletatakse iidetulesid, mida süüdati juba varajasel viikingite retkete ajastul. Näib loogilisena kui arvatakse, et iidetuli pärineb sõnast ’hiilgama’ või ’hilja’ või koguni mõlemast üheaegselt. Saarlaste suus sai levinumaks sõnaks iilastuli ja iilane oli tulemees, kelle kohustuseks oli valvata tule alalhoidmise eest. Täiesti mõeldav, et rannikuäärsete muinastulede valvajate järgi võisid saada endale nime hiidlased.
Muinasajal rannakogukondadele kohustuseks tehtud tulede süütamine pidi meremehi juhatama ohutul viisil randuma. Sama tuld kasutati järjestikku põlevate lõkete abil sõnumite edasi kandmiseks. Teated liikusid nii avamerel kui mööda rannikut, mis tihti suunati ka maismaale. Tulesõnumi teekonna pikkust võis arvutada teinekord kümnete ja kümnete miilidega.
Abikaasaga randa jõudes nägime, et oleme lootusetult hilinenud, sest rahvamurd oli aegsasti enne poolt kümmet suures sõõris vee ääres kohad hõivanud ja meil ei õnnestunud kuidagi hea kuulde ja nägemise piirkonda end trügida. Selleasemel
vaatasime kuidas paljud teisedki ei üritanud end tihedasse rahvamassi poetada vaid hoidsid käes küünlaid või tõrvikuid. Palju küünlaid oli asetatud keset rannaliiva väikese õnaruse sisse, mida ümbritses madal liivavallike. Kaugema ringiga jalutades pääsesime siiski vee piirile. Ka piki vee äärt palistas rahvahulk rannariba. Inimesed olid asetanud arvukalt elavaid tulesid enda ette maha, hoidsid käes ja muist hõljusid tasasel lainetusel veepinnal. Julgemad võtsid jalanõud jalast, käärisid püksisääred üles ja sammusid kaugemale merre. Jätsin minagi siis kingad märjale liivale Kärdi hoolde ja sammusin nii kaugele kuni üles tõstetud teksad puutusid veega kokku. Legendaarne Pärnu Postimehe fotograaf Ants Liigus seisis juba ammu kaameraga kaugel eespool teisi vees seisjaid, et tabada taas põnevaid ja hästi tunnetatud kaadreid. Rahvahulgast moodustunud suure hobuseraua-kujulise piirde keskel põles maas loogeldes tuli.
Merike Paberits mängis parajasti torupilli, , Karoliina Kreintaal viiulit ja Arno Tamm kitarri. Mahedate viiside saatel astus suurt kasvu Mart Tõnismäe tõrvikut hoides veele lähemale. Vette oli ehitatud tulevärav, mille Mart tõrviku leegist süütas. Veidi kaugemal vees ootas süütamise järge tuleratas. Ka see süttis samast leegist.
Veest maale tulles võimaldas Mardile lähenemine kuulda veel viimaseid lugemisi. Kõrvu jäid kõlama president Lennnart Meri kirjutatud sõnad raamatust „Hõbevalge“, midata luges viiuli malbete helide saatel: “Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa rohelise eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme, ja kõik me kanname endas mere märke.”
Kunagi pole Pärnumaal kohta ega sündmust, kuhu rahvasuus legendaarseks muutunud Pärnu Postimehe fotograaf Ants Liigus poleks esimesena jõudnud.
Samal teemal:
