Ilm, ilmastik ja kliima oli Andres Tarandi vestluse teemaks Pärnu Tervise kultuurikeskuses
Andres Tarand esines eile Pärnu kolledži Väärikate Ülikooli mitmesaja kuulajaga auditooriumile kliima muutuseid käsitleva loenguga.
Andres Tarandi saabumist suure auditooriumi ette on pikisilmi oodatud
Väga lihtsalt kuid põnevalt esitatud loeng, mida pidevalt vürtsitas hea maitsega valitud naljatlev toon, tegi kuulajatele selgeks mõnegi olulise sõna tähenduse looduse mõistmiseks kõige lühemast ajavahemikust kuni sadade miljonite aastateni. Andres Tarand selgitas, et eesti keeles nagu ka näiteks saksa keeles on täiesti olemas kõik kolm olulist oskussõna, millega geograafil-klimatoloogil tuleb vaatluste puhul arvestada. Ilma vaatlusel keskendutakse peamiselt viiele lähipäevale, ilmastiku puhul kuni aastani ja kliimat uurides tegeletakse kolmekümnete aastate lõikes saadud statistikaga. Suuremas plaanis hõlmab aga maakera kliimatiline muutus sadu miljoneid aastaid.
Tarand peab viie päeva ilmaennustust nüüdsel ajal üsnagi rahuldavaks. Samas hindab ta kliimamuutuste ennustamise ebakindlust küllalt suureks, sest globaalsete kujunemiste etteaimamine näiteks pooleks sajandiks nõuab paljude asjaoludega üheaegset arvestamist. Kuid loodusteadlase ja poliitikuna ühes isikus võib tema võrdlust võtta päris tõesena kui ta väidab, et ilma, ilmastiku ja klimaatilised ennustused õnnestuvad siiski märksa paremini kui kõiksugused analüütilised majandusprognoosid.
„Olen kuulnud, et Pärnus kardetakse jääaja saabumist,“ naljatles Tarand ja pöördus samas tõsiteadusliku argumentatsiooni juurde tagasi. Kui Eestis keegi väidab kliima soojenemise asemel jääaja lähenemist, siis eksitakse elementaarsete vigadega ajaühikute suhtes. Kliima kirjeldamisel temperatuuri kõikumisi kasutades saab mingit suunda andvalt kõnelda alles alates kolmekümneaastasest ajavahemikust. Puudub vähimgi kahtlus, et just viimased kolmkümmend aastat ongi püsinud kõige soojematena möödunud poolsajandi ja viimase tuhande aasta taustal. Seega ei saa kuidagi näiteks vahepeal toimunud 7 aasta keskmist maailma üldist kliima jahenemist võtta tõsise argumendina nagu toimukski pööre jääajale vastu minekuks.
Tarand esitas ka ühe näite Eesti professori jutust, mida juhtus kunagi raadiost kuulma. Teadlase väitel olevat meie kodumaine kliima olnud ordoviitsiumi perioodil praegusest tuntavalt soojem kui praegu. Ehkki Tarand ei vaidle sellele vastu, pidas ta oluliseks lisada juurde, et 350 miljonit aastat tagasi (ordoviitsiumis) paiknes Eesti koos ülejäänud Baltoskandiaga üsna ekvaatori läheduses. Seal on praegugi võrreldes Eesti kuuekümnenda laiuskraadi lähedusega tublisti soojem. Lihtsalt ei tohi unustada, et oleme 350 miljoni aasta jooksul „teosammul“ läbinud ca 50 laiuskraadi põhja poole.
Pikaajalises plaanis mängib kliima sihipärases muutumises olulist rolli mandrite liikumine. Sellest on põhjalikult rääkinud mitmekülgne saksa loodusteadlane Alfred Lothar Wegener, kes sündis 1880. aasta 1. novembril Berliinis ja hukkus novembris 1930 Gröönimaal teadusliku uurimise retkel. Tarand leiab, et see mees vääriks Tartus töötatud lühikese aja tõttu ka ülikooli linnas mõnd mälestustahvlit, kuna Wegeneri tunnustatuim teadusliku uurimuse tulemus on mandrite triivimise hüpoteesi püstitamine.
Paljude teiste eeskujul enne teda, paelus ka Wegeneri tähelepanu Atlandi vastasrannikute hämmastav sarnasus. See nägemine viiski teadlase mõtte kunagise hiidmandri olemasolule. Ta nimetas ammust oletatavat hiidmandrit Pangaea’ks. Viikingite avastatud Island on üks paikadest, kus maakoore lõhenemist oma silmaga näha saab (Thingviller).
Veel nimetas Tarand olulise teadlasena Milutin Milanković’i (1879-1958). Serbia geofüüsik oletas juba läinud sajandi alguses, et Maa kliimat iseloomustab jäätumiste asendumine sellele järgnevate vaheaegadega. Seejuures on väga oluline osundada teadlase tähelepanekule, et nimetatud muutused tekivad maakera ja päikese vahelise kauguse muutumise ning Maa telje kaldenurga muutmisega seotult. Siiski ei suudetud kohe Milanković’i teooriat tõestada kuid nüüdseks koostatud mudel Maa telje kaldenurga muutustega klapib ikkagi päris hästi viimase miljoni aasta kestel asetleidnud suurte jääaegadega. Selleks, et kuulajatel visanduks pilt räägitust paremini silmade ette, tõi ta näiteks tavalise laste vurrkanni, mis pööreldes muudab kaldenurka ja edasi liikudes kord läheneb või kaugeneb mõnest kindlast esemest. „Meie räägime konkreetselt Maa liikumisest ümber päikese, millele ollakse kord lähemal või kaugemal kallutatuna maakeraga ühes või teises suunas.“
Suurt mõju avaldab kliima soojenemisele ka atmosfääri paiskuv CO2, mis neelab infrapunakiirgust ja ei võimalda sellel maailmaruumi avarusse lahkumisega jahutada maakera. „Pikad kiirguslained suletakse „purki“ nagu see toimub kasvuhoone klaasi all, kus päikese mõjul on alati soojem,“ selgitas Tarand kasvuhoone efektist tingitud kliima soojenemist.
Esimene mõõdik paigaldati Teise maailmasõja järel Havaile kustunud Mauna Loa vulkaani tipu kohale, kus toimub mõõtmine tänaseni.
Kuid talved on järjest pehmemaks läinud alates 19.saj. keskelt, kus temperatuuri muutus on olnud 1,5 ja „väikesest jääajast“ 2 kraadi. Arvestades, et viimasel jääajal võis keskmine temperatuur olla kõigest kolm-neli kraadi külmem, on keskmise temperatuuri muutus kahe kraadi juures päris märgatav.
Usaldusväärsemad temperatuuri mõõtmised algasid umbes 19. sajandi keskpaigas. Varasemad andmed saadi ebatäpsematena, sest kraadiklaasid polnud eriti head.
Üksnes statistikaga oleks raske täpselt kinnitada, millal midagi algas. Siiski teame seitsmekümnendatest aastatest kolme märkimisväärselt sooja talve, mida varem esines kõigest kahel või kolmel juhul terve sajandi sees. Sealt alates ületavad järgmised kümnendid tõendatud paikapidavusega eelmiseid rekordeid, mis omakorda kinnitab praegust selgelt nähtavat soojenemist.
Samal teemal:
