Intelligentsus võtab väga vähe ruumi
9. novembril peeti Sindi Gümnaasiumis neljas õpilaskonverents, mille eesmärgiks oli väärtustada jälle üht oma vilistlast minevikust. Eelnevalt on toimunud õpilaskonverentsid: „Kaarel Liidak 120“, „Tartu rahu 90. aastapäev ja Julius Seljamaa“, „Sintlased paguluses – Andres ja Mihkel Mathiesen“. Eilne konverents kandis pealkirja „Muusika südames – Jüri Dmitriev“, mis viitab ennekõike silmapaistvale muusikule, aga ettekannete ära kuulamise järel jõuti tõdemuseni, et peaasjalikult on olnud tegemist väga suurepärase ja head eeskuju vääriva isiksusega.
Jüri Dmitriev koos isa Vladimiri ja ema Ellaga 1927. a
Konverentsi juhatas sisse vilistlase loodud pala „Muusikaline hetk“, mis kõlas helikandjalt; taustaks ekraanile projetseeritud Jüri Dmitrievi pilt ja tema enda käega kirjutatud sama loo noodikiri; laval sinise riidega kaetud postamendi külge kinnitatud portree, mille valmistaja on Vello Paluoja ja Eesti lipu kõrval aukohal ka gümnaasiumi rohe-puna-valgetes värvides lipp.
Kolmekesi kõnetooli juurde astunud 11. klassi õpilased Liis Mitt, Dajana Raab ja Maarika Buht esitasid vaheldumisi huvitavaid katkeid Jüri Dmitrievi lapsepõlvest ja õpinguaastatest Sindis. Tema elu järgnevast perioodist tegi kokkuvõtva ülevaate 12. klassi õpilane Kardo Kase.
Jüri isa saabus Pärnusse 1916. aastal raskesuurtükiväe nooremohvitserina. Jutustaja sõnul oli ta olnud rabatud Eesti põhjamaisest ilust, Pärnu linna puhtusest, inimeste kultuursusest ja viisakusest. Samal aastal kohtus Vladimir Ellaga, kes järgmisel aastal lõpetas Pärnu tütarlaste gümnaasiumi. 1917. aastal noorpaar laulatati Sindi õigeusu kirikus. Sõda ja revolutsioonisündmused kandsid noore pere Venemaale ja Ukrainasse, kust ringiga läbi Saksamaa jõuti tagasi Eestisse 1921. aastal. Järgnevalt elati Pärnus, Sindis, Petseris.
Isapoolsed vanemad olid pärit Lõuna-Venemaalt ja Ukrainast. Isa Vladimir pidas end venelaseks, kuigi soontes voolas nii ukraina kui saksa verd ja juured ulatusid Šveitsini. Vanaisa oli abielus poolatariga. Emapoolsed esivanemad olid pärit Pärnumaalt. Jüri vanaisa Andres Konks oli pärit Sindi lähedalt Tori valla metsavahi kümnelapselisest perest.
„Meie peres valitses kakskeelsus. Vanemad suhtlesid vene keeles, minuga rääkis ema eesti keeles, isa vene keeles. Üldiselt pidas isa eesti keelt kauniks ja kõlavaks kuid raskeks. Isa õpetas mulle Venemaa ajalugu, mina talle eesti keelt,“ on Jüri Dmitriev ise meenutanud. Sindi koolist mäletas ta, et direktori nõudis vanemate inimeste tervitamist peakatte tõstmisega ja oli ise selles suureks eeskujuks. Vormimütsi kandmist loeti aukohuseks. Juuksed tuli „nulliga“ lõigata ja alles viimases, 6. klassis võis kanda lühikest soengut.
Skaudiliikumise vastu oli Sindi noortel suur huvi. Enamus poisse kuulus kas skaudina või meriskaudina Sindi rühma koosseisu. Vormiriietusena kandsid meriskaudid madrusepluusi ja –mütsi, maaskaudid khakirohelist pluusi, tumesiniseid lühikesi pükse, peakatteks murumütsi või skaudikaabut. Kaelarätik oli igal maleval erinev. Näiteks Pärnul musta värvi. Vabrikujuhatus eraldas skautidele suure aia koos lehtlaga. Suveti kujunes see noorte kohtumiste meelispaigaks. Hilisõhtuni toimusid võistkondade vahelised võrkpallilahingud. Oma aia eest kanti hoolt: kujundati lillepeenraid ja rajati jalgteid. Jüri Dmitriev ei mäletanud, et Sindis oleks olnud raskeid korrarikkumisi, huligaanitsemist ja vargusi. Korteriuksedki olevat käinud kinni põhimõttel – „võdi on madi all“. „Tagasi vaadates oma noorusaega võin kindlalt väita, et skautlus jättis minusse ja minu eakaaslastesse püsiva positiivse jälje. Omandatud tõekspidamised on saatnud meid läbi aegade,“ on öelnud konverentsi teema keskne isiksus, kes 1935. aastal lõpetas Sindis algkooli ja asus edasi õppima Pärnu Poeglaste Gümnaasiumisse.
Sindi kooli väga heast vaimsusest saadud stardipositsioonilt oli ilmselt täiesti endastmõistetav, et noormees suundus järgnevalt sama kuulsate traditsioonidega järgmise astme õppeasutusse, kus oli enne teda õppinud president Päts, 4 riigivanemat, peaministrit, poliitikuid, kirjanikke, kultuuritegelasi, aga ka Eesti iseseisvuse väljakuulutaja Hugo Kuusner.
Pärnus hakkas ta mängima viiulit ja klaverit gümnaasiumi sümfooniaorkestris, mida juhatas tuntud viiulipedagog Ferdinand David. Klaveritunde andis Peeter Laja. Gümnasist mängis ka Sindi tantsuorkestris „Do-Re“. Muusikahuvi kõrval oli teiseks suureks harrastuseks malemäng, eeskujuks muidugi sama gümnaasiumi vilistlane Paul Keres. Balti ja NSV Liidu meistrivõistlustel on ta mänginud Eesti võistkonnas.
Tähelepanuväärne ajalooline fakt Jüri Dmitrievi järgmisest mälestusest Nõukogude okupatsiooni esimesest aastast: „Meenub 1940. a sügis ja mälestusväärne aktus. Olime kogunenud kooli auväärsesse saali. Ees istusid õpetajad, nende seas uue võimu esindajad. Aktus kulges algul ladusalt. Siiski seisis saalitäis poisse rõhuvas vaikuses. Miski otsis väljapääsu. Siis see sündiski... Kui võimuesindajad tõusid, et peale „Internatsionaali“ lahkuda, alustas 400 poissi nagu ühest suust Eesti Vabariigi hümni laulmist. See ülev hetk võttis silmad niiskeks nii meil kui õpetajatel. Direktor Oskar Mälk ütles õpetajatele: „Silmapilk oli nii kaunis, et selle eest kohta kaotada ei ole palju!“ Veel samal õhtul vabastati direktor ametist.“
Sõjaaegne teenistus algas 8. Eesti Laskurkorpuse 7. Diviisis, kus ta mängis Hardi Tiiduse juhitud taidlusansamblis. 1944. a jaanuaris osales rasketes lahingutes Novosokolniki linna lähistel, millele järgnesid võitlused Kuramaal. Ta jäi kroonuteenistusse pikkadeks aastateks veel peale sõdagi.
1945. a veebruaris abiellus Tallinnas Hilliga; 1952. a lõpetas Tallinna Tehnikakooli majandusosakonna, töötas õpetajana ja insenerina. Sõjajärgseil aastail mängis Jüri Dmitriev Pärnu sümfooniaorkestris viiulit ja vioolat, osales ka Ilmar Tõnissoni kammerorkestris ja tegutses aastaid Pärnu rahvusliku muusika orkestri kontsertmeistrina. Sõja tõttu jäi tal konservatooriumiharidus omandamata, millest tal oli tõeliselt kahju.
Vaatamata akadeemilise muusikahariduse puudumisele jäi muusikust maha viljakas looming. Ta lõi üle paarikümne muusikapala kammer- ja sümfooniaorkestrile, lisaks soolo- ja koorilaulud. Osa muusikapalu ja laule on salvestatuna kõlanud Eesti Raadios ja televisioonis. 1999. a avaldati trükis noodialbum „Õhtumõtted“. Sama nimelise pala esitasid Sirje Elbrecht klahvpillil ja Mall Türk flöödiga. Enne pala esitust püüdis Sindi Muusikakooli direktori asetäitja Mall Türk sõnades kirjeldada interpreedi erakordseid võimeid, mida kuulaja oskaks kuulates seda paremini hinnata. „Tema pühendumus loomingu tegevusse oli hämmastav ja muusikaline mõtlemine alates madalatest toonides kuni väga kõrgeteni välja liigub väga sujuvalt,“ rääkis Mall Türk sama veenvalt nagu see hiljem instrumentide keeltelt ka kostus.
Pärnu Linnakodaniku maja perenaine Hilja Treuberg ei analüüsinud oma sõnavõtus mitte niivõrd Jüri Dmitrievi muusikalist annet, vaid keskendus tema isiksuse silmatorkavalt meeldivatele külgedele. Tema eriline käitumine paistis kunagisele Pärnu linna kultuuritöö juhile juba esimestel kokkupuudetel silma. „Ta oli sügavalt armas, väga viisakas ja tähelepanek kõigi teiste inimeste suhtes. Kunagi ei surunud oma arvamust teistele peale, ega püüdnud iialgi lasta välja paista oma erudeeritust, mis tegelikult oli mõõtmatult avar ja avanes minu jaoks alles samm sammult,“ iseloomustas Hilja Treuberg suurmehe head tundekasvatust ja hingeharidust, mille tähtsusest rõhutatult rääkisid ka 19. sajandi kirjanikud ning kunstnikud. „Ka konverentsi avapala kõneles tema isiksuse püüdlusest ilusa ja harmoonilisuse poole ja selline oli Jüri Dmitriev kõikides oma tegemistes,“ jätkas kunstnikku hästi tundev külaline arutlusega mõtetel, mis kujundas seda inimest selliseks, nagu ta oli. „Nähtavasti oli algseks põhjuseks sügavalt kultuurne kodu ja sealne muusikaarmastus. Kindlasti ka seesama kool, mis noormehe kujunemist heas mõttes rikastas siis ja mida praegune Sindi Gümnaasium varajasemate tavade vaimus soovib jätkata,“ leidis elupõline kultuuriviljeleja kui tõstis esile veel kahte komponenti, muusikat ning malemängu, mis üldjuhul alati inimese intelligentsuse arengut positiivselt mõjutavad. Mõtte jätkuks tsiteeris ta üht vana kalendrit, milles on öeldut satiiriliselt: „Kelle pea on nii tarkust täis, et mõistusele ei jätku enam ruumi...“ Sellele kahetsusväärsele tõdemusele lisas ta kahjutundes juurde tarkust täis pea kuhu enam inimese süda ja hing ei mahugi. Nende näidete kokkuvõtteks on möödunud sajandi lavastaja ja näitleja Mikk Mikiver Hilja Treubergi sõnul väga täpse sõnastusega öelnud, et intelligentne inimene tarvitab väga vähe ruumi ja see seisukoht käis täiel määral Jüri Dmitrievi kohta. „Jüri Dmitriev on kultuurinähtus, kelle õlul saame me viia edasi oma elu ja kultuuri. Hea, et Sindis on inimesi, kes seda mõistavad ja kannavad minevikus loodud vaimseid väärtuseid tänapäeva noorteni,“ tegi Hilja Treuberg siira kummarduse nii Sindi Gümnaasiumile kui selle kooli auväärsele vilistlasele.
Sindi Gümnaasiumi õpilaskonverentside korraldamise projektijuht Sigrid Jamnes ütles, et kooli oluliseks koostööpartneriks on alates esimesest konverentsist olnud Sindi Muuseumi juhataja Heidi Vellend, kes alati paneb tutvustava voldiku jaoks kokku kõige peamisemad materjalid. Õpilaskonverentside oluline osa on õpilaste juhendamine, mida kõigil kordadel on eeskujulikult teinud ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Lembit Roosimäe ning emakeeleõpetaja Eneli Arusaar. Konverentse ettevalmistavasse meeskonda kuuluvad ka IT juht Asko Aru, majandusjuhataja Mart Nõmm, kantseleijuhataja Ave-Maria Grimm, huvijuht Pille Perner ja alates käesolevast korrast ka Sindi Muusikakool. Kindlasti on kandev roll taolistel ettevõtmistel direktor Ain Keerupil, sest ilma direktsiooni julgustavalt suunava toetuseta poleks konverentside sarjaga tegelemine nii heal tasemel mõeldav. Eriliselt tänulikkust väljendab Sindi Gümnaasium kunstnik Vello Paluojale, kes on seni kõigi vilistlaste portreed valmistanud ja lubanud tööga jätkata ka tulevikus, et kooli kuulsuste sein võiks üha uute piltidega täieneda.
Samal teemal:
