18. mai hommikul alustas Sindi Gümnaasiumi Comenius-projekti meeskond bussireisi Itaaliasse. Juba järgmisel päeval saatis Comenius-projekti eestvedaja Sigrid Jamnes esimese reisikirja bussireisilt Itaaliasse. Täna saabus 2. kiri, mille kohe avaldan. Fotod saavad lisatud niipea kui sealsed interneti tehnilised võimalused seda lubavad.
Teine päev
Sõites läbi Poola nägime alates Czestochowast korrallikke üleujutusi, paljud piirkonnad olid vee all. Mitu korda suunati ümbersõidule. Lõpuks kell 13.20 kohaliku aja järgi ületasime Tšehhi piiri. Arvata võib, et olime kõik väga rõõmsad. Tšehhi puhul ei jäänudki midagi erilist silma, kui et seisime ummikutes, mis tingitud erinevatest teetöödest.
Mida kasulikku me täna bussis tegime? Vaatasime Eesti filmiklassikat: „Suvi“, „Nukitsamees“. Laulsime laule kaasa. Kooli poolt kaasa pandud supid, pudrud jm toiduained kuluvad marjaks ära. Tundub, et bussireis mõjub isule hästi – ikka ja jälle tahaks midagi näksida. Õpetaja Tõiv Tiits korraldas õpilastele silmaringitesti, mispeale õpilased ta hiljem suurte silmaringidega õpetajaks nimetasid. Jõudes Austriasse ja tõustes üle 700 km üle merepinna, tõusid laste emotsioonid mäkke. Austria loodusvaated jätsid sügava mulje. Katkend bussist: „Vaadake siiapoole ka“. „Oooo“. „Ärge teist poolt unustage“. „Õuuuuuu“.
Jõudsime ööbimiskohta Villachis hilja, kuna kaotasime Poola ümbersõitudega palju kallist aega. Homme, enne kui Rooma poole teele asume, saame hotelli ümbruses pisut ringi vaadata, kuna bussijuhid peavad oma tunnid täis puhkama.
Kolmas päev
Meie esimene mõte hommikul silmi lahti tehes ja aknast välja vaadates oli: issand kui ilus. Villach on ilus Austria linn, mis asub umbes 20 km Itaalia piirist, mägede vahel. Ümbritsevad Alpid vallutasid meie südamed. Õpilased pakkusid välja, et võiks edasi jalgsi minna.
Väga raske on nähtut sõnadesse panna, seda peab lihtsalt koha peal oma silmaga nägema. Isegi kiirteed mägede vahel tunduvad ilusad. Mägedes on mingi sõnul seletamatu võlu, et nagu Helen Lehtmets ütles: „Tahaks käega katsuda ja jalaga puudutada“.
Teel Rooma möödusime Firenzest ja nägime kaugelt sealse toomkiriku kuplit. Õpetaja Maia Agar rääkis meile pikemalt selle ehitise ristimiskabeli ida- ja põhjapoolse ukse saamisloost. See oli nagu näitlik tund 11. klassi kunstiajaloost, Siiri Univeri jaoks said kokku teooria ja praktika ning tedmine, et tunnis kuuldu on reaalselt nähtav. Silma hakkab õpilaste suur huvi kõige nähtu vastu, seni pole õpetajad veel vastustega jänni jäänud.
Neljas päev
Päev Roomas. Kella üheteistkümnest hommikul pidime sõbrad – Larino õpilased ja õpetajad – bussijaamast peale võtma. Enne seda tegime aja parajaks Vatikanis. Vaatasime Peetri kirikut ja väljakut. Alustasime oma ühist ringkäiku piknikuga pargis. Seejärel tutvustati meile Rooma kontserdimaja – Parco della Musica, mis koosneb kolmest kontsrdisaalist, millest viimane, kõige suurem, valmis 2002. aasta detsembris. Saal mahutab 2800 inimest. Hetkel loetakse seda Euroopa suurimaks ning helikvaliteedi poolest parimaks. Kolm eraldiseisvat kontserdisaali seob ühtseks tervikuks kaasaegse lahendusega amfiteater, mis mahutab 3000 pealtvaatajat. Kogu kompleks on multifunksionaalne.
Tänast päeva saab ühtlasi nimetada ka praktiliseks kunstiajaloo tunniks. Miks? Vaatasime Colosseumi, küll ainult väljast, kuid abiks seegi. Möödusime Constantinuse triumfikaarest ja Circus´Maximuse varemetest. Jalutasime mööda Rooma vanalinna. Panteon – vanim Roomaaegne tempel oma tohutu suurusega jättis unustamatu mulje. Trevi purskkaevu juures sai igaüks visata sellesse mündi sooviga Rooma tagasi tulla. Ekskursioon lõppes Hispaania treppide juures. Loodetavasti jäävad nähtud kohad ja kuuldud faktid kõigile meelde ja tekitavad veelgi suuremat huvi kunstiajaloo vastu. Maitseelamused – röstitud kastanid ja suurepärane Itaalia jäätis. Lisaks kõigele nähtule-proovitule imeilus ilm. Päeva lõpetasime 342 km sõiduga Larinosse, kus ootasid „kasuvanemad“.
Homme seisab ees terve rida tähtsaid kohtumisi, aga nendest lähemalt järgmises loos.
Samal teemal:
