Jaak Känd brittide muinasjuttudega Sindis
Kolmapäevast pühapäevani kestvad Briti päevad Pärnus ulatuvad mitmete ettevõtmistega ka väljapoole maakonna keskust. Täna keskpäeval jutustas Jaak Känd briti muinasjutte Sindi Linnaraamatukogus.
Jaak Känd, muinasjututaat
Jõuluvanatada on veel varavõitu, aga lastele ja miks mitte ka nende vanematele võib muinasjutuvestja Jaak Känd oma rikkalikust varamust jutustada erinevate rahvaste muinasjutte peaaegu lõputul hulgal. Päris täpset muinasjuttude arvu ei oskagi muinasjututaat öelda, aga ilma raamatutest maha lugemata suudaks ta enda arvates nii umbes paar-kolmsada lugu suurema pingutuseta peast kuulajatele edasi jutustada küll. Sadakond muinasjuttu moodustavad tuumiku jutustustest, mis kuulajate kõrvu alati kõige rohkem kikitama paneb ja seepärast tuleb neid ka sagedamini korrata.
Esimesena pajatas ta inglaste muinasjuttu „Vana naine ja siga“.
Järgmisena küsis ta lastelt: kes on kilplased? Keegi pisike tüdruk tagumisest toolide reast teadis vastata, et kilplased ei tee mitte kõike päris õigesti.
„Jah, nad on natuke rumalad. Seda kohta, kus Eestimaal elavad kilplased, nimetatakse Kilplaks. Meie kilplaseid näeb Järvamaal. Aga ega Eestimaa ei ole ainus sääraste asukate elamise paik. Inglismaa keskosas paikneva Birmingham'i linna lähedal asub väike maakond ja inglaste endi jutu järgi elavad meie kilplastele sarnanevad elanikud selleski piirkonnas,“ rääkis taat ja võttis ühe raamatu kätte. Nii mõistsid lapsed paremini, et muinasjutte saab ka ise raamatust lugeda. „Loen teile loo, mille pealkiri on „Tiksuv kärnkonn“. Mis asi see tiksub tegelikult?“ Esimeses reas istunud päris väike noorhärra teadis öelda, et kell tiksub. „No vat,“ lausus vestja ja alustas uue looga.
Suurbritannia saartel elab peale inglaste teisigi rahvaid ja seepärast jutustas taat Wales'i jutte „Uelsi jänes ja jänesejaht“, „Graig-y-Doni sepp“, „Haldjate kättemaks“. Tagavaraks kaasas ka šotlaste „Kaerajahukakk“. Samuti Manx: „Kuidas kass kaotas oma saba“.
*
Samal teemal:
