Kes eelistas väikesele tagasihoidlikule jaanilaupäeva pidamisele tõeliselt suurt pidu, seadis eile õhtul sammud Kõrsa küla ääremaale. Ega arvatavasti enamik jaanitulele minejaist ei seostanudki seda jaanikut kohalikutähtsusega külasimmaniga. Sindi linna sõbralikus kaelustuses endale sobiva asupaiga leidnud Helmondi vabaajakeskus asub küll Tori valla maal, kuid pakub ometi eelkõige just Sindi elanikele meeldivat lõõgastavat vaheldust, mida eeskätt siinne linnarahvas rõõmsalt tänuliku meelega ära kasutab.
Tegelikult tuldi peole ka Pärnust ja teispoolt Pärnut, kõige kaugematestki Pärnumaa nurkadest, sest koht on magnetina ligitõmbav väga mitmes tähenduses. Raske oleks tabada midagi, mis selles kompleksis võiks osutada kõigist teistest paigust eristuvaks täielikuks omanäolisuseks. Ometi peitub Helmondis mingi salapärane omanäolisus, mis on varjunud esmajoones looduslikult kauni paiga inimkätega rikastatud vaatesse ja tegevuse eesmärgikindlasse kavasse.
Meelelahutuslikult kandsid hoolt kollektiivid, kes tegutsevad Sindi seltsimaja suure katuse all või on kuidagi teisti otseselt või vähemalt kaudseltki seotud Sindi linnaga. Naisansabel Top Ten on kindlalt omasuguste kollektiivide kümne parema esimeste hulgas. Küllap seepärast juhataski Top Ten peo kultuurikava sisse esimesena, et anda kogu õhtule paljutõotav ootusärevus. Tempot ja meeleoluloovat särinat lisas kohe järgmisena lavale tulnud Šal-Lal-Laa, kes üritab oma linna sõsarkollektiiviga sõbralikult konkureerida. Lõõtspillidega Akordion & Co on vana tegija ilma kelleta puuduks jaaniõhtul vanu külasimmaneid meenutav hõngus. La-Di-Da punt koosneb Sindi oma meestest, kellelt kuuleb kuuekümnendate igihaljaid viise, mis kütsid tolleaja noorte kirgi ja erutavad nüüdki nii vanemat kui nooremat põlvkonda.
Samal ajal toimus avaral murumängu väljakul rahvalikke mängude võistlus auhindadele. Vaatamist ja kaasaelamist jätkus kõikmõeldavatele trikitamistele. Näiteks seoti neljast jalast koosneval paaril ühe inimese vasak jalg teise inimese parema jala külge ning seejärel pidi joostama finiššisse esimesele kohale. Vaid sel juhul võis loota auhinnale. Kes pikali kukkusid, neil oli suuri raskusi püsti saamisega. Oskamatult seotud jalapaar aga võiski kogu õhtuks köidetuks jääda, sest kuidas ikka vaheda noaga tugeva paela kallale minna, kui see kõvasti inimnaha ümber kokkuveetud.
Arusaamatuks jäi võistllusplatsil toimunud riiete vahetamine. Ega ometi pandud võõraid hilpe enda selga või vastupidi? Pidanuks lähemalt uurima! Aga põnevust oli mujalgi ja vahepeal tahtis kurk niisutamist ning siia-sinna tõtlev keha puhkeasendit. Hea võimalus oli muidugi taas üle pika aja paljude tuttavatega kohtuda, keda muidu Pärnumaal ei kohta.
Hessa kõhutantsijad suudavad alati naelutada vaatajate pilgud võluvalt värisevate naise kehavormide liigutustesse. Kantritantsijate rivita jääks pidu nagu poolikuks või näiks ilma olulise lõiguta jaaniõhtust. Kõrged nahksaapad, teksapüksid ja vestid, laia servaga kaabud ja kantrimeloodias kumisev muusika loob soovi astuda naistega samasse rivisse, et nende eksimatult seatud sammude rütmis koos tapsida. „Veel ja veel,” kõlas maas istuvate meeste suust. Õnneks lubas kõige lähemal tantsija veel enne lõpetamist mõned tantsud. Vaatajate rõõmuks tuli paar kõhutantsijatki veel teiskorda paljajalu pehmele murule.
Ülevõlli kiik õõtsus aga vahetpidamata, tehes aegajalt parimatele hoovõtjatele mimeid täisringe ümber kiigevõlli.
Kui käega katsutavad esinemised lõppesid, võttis sõnajärje täielikult üle JC. See näis paremini noorematele minevat. Mida pimedamaks taevas muutus, seda säravamaks muutusid prožektori tuled nii laval, kui purskaevudel ja mäe külgedel. Vahepeal oli märkamatult hiigellõke leeke kogunud. Kantritantsijate eestvedamisel asusid inimesed tagurpidi kõndides ümber lõkke astuma (mõni ka komberdama), lähenedes iga tiiruga üha enam tulekuumusele. Kohustuseks oli seitse täis ringi. Tublimad tulid sellega üldiselt toime, tegemata ühtki iste- või joogipausi.
Südaööl lennutati mitu sületäit tuliseid ja värvilisi rakette taevalaotusse. Silmale ja kõrvale oli pidevalt kõike sedavõrd palju, et kõikjale korraga ei jõudnud. Nii jäi nägemata kantritantsijate naiste sitkus, kui nad Sindi seltsimaja juhataja oma haardesse krabasid ja püüdsid teda võimalikult kõrgele rakketide mürtsude saatel lennutada. Priit Kask on tegelikult jaanipoiss, kellel igaaastane sünnipäev trehvab alati jaaniööle. Palju õnne tallegi nõnda nagu Jaanidelegi.
