22. septembril tähistasime neljandat korda vastupanuvõitluse päeva ja 29. selle kuu päeval möödub pool sajandit, mil Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee võttis vastu resolutsiooni „Olukorrast Balti riikides nende Nõukogude Liidu koosseisu vägivaldse inkorporeerimise kahekümnendal aastapäeval”. Nende kahe olulise päeva vahel avaldab Jüri Estam arvamust vastupanuvõitluse tähenduse üle.
Eestlased ei kaotanud ajavahemikus 1940-1991 usku iseseisvuse tagasitulekusse. Selle nimel toodi ohvreid ja tehti mitmeid suuremaid ja väiksemaid jõupingutusi nii siin kui väljaspool Eestit.
Olen kaua pooldanud selle tegevuse nimetamist vastupanuks ja vastupanuvõitluseks. Tundsin tõelist head meelt, kui Riigikogu kinnitas 22. septembri vastupanuvõitluse päevaks 2007. aastal. Seega leiti ja oleme tasapisi omaks võtmas kõige otstarbekama mõiste eestlaste möödunud sajandi okupatsioonivastase jonni kirjeldamiseks. Siiani on sageli räägitud vabadusvõitlusest, palju vähem aga vastupanust.
Fraasil "vabadusvõitlus" on uhke kõla küll, jääb aga mitmel põhjusel alla terminitele "vastupanu" ja "vastupanuvõitlus". "Vastupanu" on avaram ja mis peamine, see aitab rahvusvahelisel avalikkusel paremini aru saada sellest, mis Teise Maailmasõja ja külma sõja ajal Eestis toimus. See mõiste annab rohkem võimalusi meie erinevate vastupanutegevuste ja neis osalenud isikute kirjeldamiseks, kui näiteks "vabadusvõitlus".
Juba fraas "vabadusvõitleja" ise seab lati väga kõrgele - see on uhke tiitel. Mõningatel puhkudel järsku isegi liiga uhke tiitel?
Vastupanuliikumise liikmeid on meil olnud aga küll ja küll, nende hulgas ka tõelisi vabadusvõitlejaid nagu näiteks Johan Pitka. Vastupanuliikumised koosnevad aga paljudest inimestest. Suurte figuuride kõrval esineb ka mitmeid tagasihoidlikuid ja tundmatuid tegelasi.
Sageli on sõnal "vabadusvõitlus" minu ja oletatavasti ka mingi hulga teiste inimeste jaoks liiga paatoslik ja toretsev tonaalsus. "Vastupanu" on kuidagi ehteestilikult tagasihoidlikum ja võimaldab ka seda, et iga isik, kes on kunagi siiralt üldse midagi teinud Eesti vabaduse heaks okupatsioonide ajastuil, olgu see suur või väike tegu, kuulub selle liigituse alla. Vaikselt ümisetud Eesti hümn, taskus hoitud rusikas, salaja aiaplangule joonistatud Eesti värvid - kõik need mahuvad vastupanu ühise nimetaja alla, koos sangarite vägevate tegudega.
Mehed Sinimägedel ja Tartu rindel, koolitüdrukutest okupatsioonisammaste õhkijad, eesti vaimu kandvad koolipoisid ja koolitüdrukud, eestlased eksiilis (poliitilised põgenikud), tuntud ja vähem tuntud isikud kes tegutsesid põranda all (Tarto, Niklus, paljud teised), lippude trotslikud heiskajad, Soomepoisid, metsavennad jne. jne., riigipeadest ja Tiefi kabinetist ja EV eksiilvalitsustest rääkimata.
Vastupanuvõitluse päeva tähistamine on uus traditsioon. Uus rituaal. Päev, mille tähendust avalikkus pole kogu tähelepanuga veel märganud, mille tähtsust alles teadvustatakse ning enesesse võetakse.
Seni kaua, kui Venemaal on autoritaarsusesse kalduv valitsus - selline, mis eitab Balti riikide anastamise õigusvastasust ega käitu läänelikult - seni kaua on vastupanuvõitluse päeval minu arust suurem kaal eestlase aastaringis, kui 20. august ja julgen isegi öelda 24. veebruar.
Otto Tief ja tema kaaslased olid aumehed-aunaised. Nad olid teadlikud, et võtavad enese peale "okaskrooni teekonna" moodustades Vabariigi valitsuse 18. septembril, vaid neli päeva enne Punaarmee ja tshekistide Tallinnasse tagasitungimist. Nõukogude okupatsioonivõim nuhtles Tiefi kabineti liikmeid valusasti, neid pekstes, taga kiusates ja Venemaale okastraadi taha saates. Valitsuse liikmed Jaan Maide, Juhan Reigo ja Endel Inglist hukati Nõukogude rezhiimi poolt. Oskar Gustavson sooritas enesetapu, hüpates alla KGB uurija kabineti kolmanda korruse aknast Pagari tänaval.
Praegustel inimestel ja nende järeltulijatel on auvõlg Otto Tiefi ja teiste Eesti vastupanuliikumise liikmete ees. Võlgneme vastupanuliikumisele seda, et selle liikmete ohvrit ja kannatusi väärikalt ning piisava tähelepanuga meeles peetakse. Tegelikult oleks leinaseisak igati õigustatud hukkunute mälestuseks. Näeksin meeleldi, et ka Eesti kaitsevägi võtaks vastupanuvõitluse päeva omaks. S.t. Vabaduse väljaku üritusest võiks 22. septembril vabalt osa võtta aukompanii. Ei saa olla mingit kahtlust selles, et tänapäeva kaitsevägi põlvneb osaliselt Pitkapoiste liikumisest. Pitkapoisid kujutasid endast gruppi, mis oli truu legitiimsele Eesti Vabariigile ja üksnes sellele. Pitka mehed olid Tiefi valitsuse ja oma rahva, lühidalt öeldes Eesti Vabariigi kaitsjad.
Langetame siis igal 22. septembril hetkeks pea, oleme minutiks ajaks mõtteis kaasas meie vastupanuliikumise kõikide elusolevate ja surnud liikmetega. Kui Eesti koolides korraldati Beslani pantvangi draama järel leinaseisak, ja Madriidi plahvatuse ohvrite mälestust tähistati paljudes Euroopa osades, siis kindlasti oleks sobilik 22. septembril mälestada Eesti Vabariigis neid meie rahva liikmeid, kes surid nii vastupanuliikumise ridades, kui ka neid isikuid, kes püüdsid põgeneda punase terrori eest aastal 1944, kuid elusatena Läänemere vastaskaldale kunagi ei jõudnud.
Samal teemal:
