Jutustan nagu Andersen
Sindi Linnaraamatukogu korraldas lugemisaasta raames Sindi Seltsimaja väikeses saalis võistujutustamise konkursi „Jutustan nagu Andersen”, millest võtsid osa Sindi Gümnaasiumi 1.-12. klassi õpilased kolmes vanuseastmes.
„Tere armastatud suured ja väikesed muinasjutuvestjad ning kuulajad,” ütles Hans Christian Andersen Sindi Seltsimajja kogunenud võistujutustamise konkursile tulnud Sindi Gümnaasiumi õpilastele. Taani muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni sünnist möödus 2. aprillil 205 aastat, kuid vaatamata kõrgele eale elab tema vaim lapsepõlve maailma nooruslikus värskuses tänini. Anderseni vaimusära aitas meenutada Sindi Seltsimaja kunagine kunstiline juht Toivo Pulk, kes on ka ise Sindi kooli vilistlane. Õpilased püüdsid aga igaüks eraldi oma kaaslastest paremini jutustada palju kuuldud põnevaid muinasjutte.
Anderseni muinasjuttude fantaasiaküllusest peegeldub vastu elu tõepärasus, millest ei puudu ka iroonia. Ühest Anderseni enda käega kirjutatud kirjast võib muuhulgas lugeda, et eranditult iga muinasjututegelane pärineb elust enesest ja mitte keegi neist pole juhuslik väljamõeldis. „Ma tunnen või olen tundnud neid kõiki,» tunnistab Andersen kirjas, mille ta kirjutas 1834. aastal. Paljudel juhtudel võib Anderseni muinasjuttudes kohtuda selliste armastatud muinasjutuvestja tuttavatega, kes on ääretult sarnased temale endale. Tuntud raamatutegelaste igatsused, unistused ja läbisaamised inimestega kujutavad sageli kirjaniku isiklikku elu, mis on sama maagiline nagu muinasjutudki.
Ka tänasel võistujutustamise konkursil valisid õpilased muinasjutte, mis kõnelesid ilmekalt kirjutaja enda elu unistustest. Olgu näiteks „Väike Merineitsi”, „Inetu pardipoeg” või „Lumekuninganna”, mis täitusid või jäidki lootusetuteks unelmateks muinasjutuvestja enda jaoks.
Võistujutustamisel kuuldud „Väike tuletikumüüja” on valminud selle põhjal kuidas Andersen nägi oma ema heitlust vaesusega. Kirjaniku ema Anne Marie töötas pesunaisena ja suri alkoholi lembelisena. Andersen sündis kehvalt elava kingsepa Hans Anderseni peres Odense linnas. Vaatamata sellele, et isa polnud haritud, meeldis talle väga lugeda. Seepärast suunas isa poega julgustavalt kirjanduse ja teatri juurde.
Kõige esimesena jutustatud „Ööbik” oli kirjaniku poolt pühendatud Rootsi lauljale Jenny Lindile. Nagu elus ikka juhtub, nii polnud ka Andersenil oodatud õnne ja tema kiindumus lauljasse ei leidnud vastuarmastust. Lind pidas Anderseni üksnes heaks sõbraks ja abiellus hoopiski Saksa pianistiga. Andersen elas kogu elu poissmehena, kuid tema loomingu armastuslugusid peetakse täiuslikkuse tippu jõudnuiks.
Žürii, mille tööd juhtis Sindi Linnaraamatukogu direktor Ene Michelis, hindas 27 muinasjutuvestja jutustamise oskuseid järgmiselt:
Nadtaly Rohelsaar tunnistati I-II klassi vanusegrupis hindamiskomisjoni üksmeelsel otsusel parimaks jutustajaks. Grete Hartwich võitis teise koha ja Anna Maria Pajuste jäi viie võistleja seas kolmandaks.
Kein Makovei esinemine jättis sügava mulje nii kuulajaile kui žüriile ja tema paremuses III-IV klasside arvestuses polnud kellegil kahtlusi. Tasavägiselt väga hästi tulid oma osaga toime Eliise Kull ja Randel Uibo, kes pälvisid võrdväärselt teise ja kolmanda koha. Betti Buht teenis väga veenva jutustajana eripreemia. Selles arvestuses oli osalejaid kõige rohkem, tervelt 19 võistlejat.
Viktoria Januškevitš osutus parimaks VIII-XII klasside arvestuses. Alex Feldmann ja Karl Vaba jäid oma vanusegrupis võrdväärselt headeks jutustajateks. Nii jättis hindamiskomisjon nemadki jagama teist ja kolmandat kohta. Nimetatud vanuserühm oli ka ainus, kus keegi ei jäänud ilma auhinnaväärilise kohata, sest võistlejaid oli kahe loobuja tõttu vaid kolm.
