Lõppeva nädala teine päev tõi Pärnu vanalinna kaunilt uuendatud vana hoone terrassile kokku väikese hulgakese inimesi, et kohtuda Ene Ergmaga ja anda endale võimalus vahetult kõneleda riigi tipppoliitikuga, kes on samas tuntult tunnustatud nimi astrofüüsika teaduse valdkonnas. Ega olegi lihtne sarnast võimalust maksimaalselt kasulikult ära kasutada. Küsijad lauas mõistsid, et tühja-tähja pärast ei tarvitse tähtsa inimese aega viita ja kui millestki rääkida, siis kindlasti hästi olulisest. Seepärast püsisin pikka aega sõnagi lausumata vakka, kuna ei leidnud ühtki nii olulist küsimust, millele pidanuks ammendava ja lõpliku vastuse saama poliitikult või teadlaselt.
Mari esimesed küsimused-mõtted hariduse teemal katkestas Jaan, kes pidas oluliseks Riigikogu esimehe seisukohta Pärnu Vanas pargis paikneva Eesti riigi kukutajate monumendi asjus. Ergma ei leidnud küsimusele ühest vastust kuna polnud pärnakate probleemist lähemalt teadlik ja soovitas asja kohalikul tasandil lahendada. Ent Jaani see vastus ei rahuldanud, sest soovis põhimõttelist hinnangut sellele, kas Eesti Vabariigi sünnilinna keskmes peab säilitatama kohta monumentaalsele kunstile riigikukutajate mälestuseks või mitte? Siiski leidis Ergma, et ajalugu ei saa olematuks muuta ja kahtles kas kõike peab tingimata hävitama. Tema arvates piisaks ka hõlpsasti arusaadavast tekstist, mis Vanasse parki tekitatud kalmu hästi selgitaks. Kuna ka lauas istujate arvamused jagunesid erinevates arusaamades ja Hans soovis Ergmad vastamise kitsikusest säästa, siis selle mõttega ta lauas püsti tõusiski ning ütles diplomaatlikult vabandavalt, et keegi ei soovi Riigikogu esimeest pahandada. Seepeale said lauas istujad vastuseks sõbraliku naeratusega sõnumi, mis eitas vähimatki pahandamist.
Füüsika õpetaja Hans oli huvitatud kahest küsimusest. Esiteks soovis ta teada protseduuri reegleid kuidas anda korrektses ametlikus vormis üle Sindi paisu lammutamist toetavad allkirjad ja teises küsimuses huvitus eluaegne eakas õpetaja nn. mustast ainest, mida olevat tunduvalt rohkem sellest, mida me näeme ja käega katsume. Samal ajal liikus laual paberileht, millele inimesed said vabal otsustusel oma allkirja anda või andmata jätta.
Füüsikalist maailma käsitlev küsimuse asetus müstilise olluse kui musta asja kohta haaras juba enamiku kuulajate tähelepanu ja andis põhjust mitmetel kohalviibijatel heakskiitvalt pead noogutada. Ergma vastus oli tõepoolest huviäratav ja põnevusele kiskuv, ehkki pidin samas avalikult tunnistama, et peakolu nii keerulisi asju küll peaaegu mitte karvavõrdki ei raali. Siiski jättis vajalike ettevalmistusteta raal võimaluse üht-teist kuuldu põhjal ikkagi kasulikus suunas üldistada. Ja see näis olevat ka päeva kohtumise kõige olulisem osa, mille pärast tasus kindlasti Ergmad kuulata.
Kas pole ebaloogiline, et me siiani pöörame kõige rohkem tähelepanu elevandi londi otsale ja samal ajal ei tea elevandist endast peaaegu mitte midagi, küsis Hans piltlikku kujundit abiks võtvalt, sest „tumeda aine“ termin on võetud kasutusele üleüldisest teadmatusest. Ergma tunnistas küll teatavat ebaloogilisust kuid viitas samas paratamatusele sellest, millise vaeva hinnaga loodus end oma mitmekülgsuse paljususes avab.
Tumeda aine võimalikkusest on kõneldud 1933. aastast saadik kui California Tehnika Instituudis töötanud Šveitsi füüsik Fritz Zwicky tegi järelduse tumeda aine olemasolust Coma galaktikaparves. Tumeda aine tuvastamisele jõuti märksa lähemale siiski alles 2006 aasta augustis, ent ikkagi jäävad sellele viitavad paljud tõendid siiani vaid oletuslikeks vastusteks erinevatele küsimustele.
Astrofüüsikas käsitletakse tumedat ainet oletusliku ollusena, mille olemasolu täheldatakse nähtaval ainel ilmnevate gravitatsiooniliste nähtustena. Juhul kui galaktikad ei sisaldaks varjatud massi, peaksid nad arvutuste järgi lõhki rebituina laiali purunema. Selleks, et selgitada galaktikate ebanormaalselt suurt pöörlemiskiirust, püstitatigi oletus tumeda aine olemasolust. Nüüdsetest vaatlusandmetest lähtuvalt moodustab tume aine ja tume energia tohutu osa galaktika parvede suuremates kooslustes, milles nähtava aine hulka universumi energiatiheduses hinnatakse kõigest 4 protsendile ja ca 22 eeldatakse varjuvat nähtamatusse massi. Tumedast ainest kõneldes usutakse, et selle juurde kuulub tühine kogus veel raskesti määratletavat mateeriat. Selleks, et kõik arvutused 100% klappima saaks, peetakse tõenäoliseks või vähemalt usutavaks ülejäänud 74% ulatuses olevat üsna veidrat ja väga hajusalt levivat nähtamatust, mida nimetatakse tumedaks energiaks.
Osakestefüüsika kõige olulisem lahendust nõudev küsimus ongi ruumilise avaruse massi „puudujäägi“ olemuse selgitamine, ilmnes Ergma populaarteaduslikust jutustusest kui ta kirjeldas tehteid üüratult suurte arvudega.
Võimalik, et see annab vastuse ka Lembitu tõstatatud küsimusele UFO salapärasuse mõistmiseks, millest samuti oli vestluslauas juttu. Ergma tõi sellest kõneldes märksa „maisema“ näite senini mõistatuseks olevast keravälgust, mille loomus on ikka veel teadlastele arusaamatu. Pidevalt avaneb inimese jaoks mõistetavaks saavaid nähtusi, mida veel mõned või mõned kümned aastad tagasi peeti võimatuteks imedeks, mille koht asetses üksnes muinasjuttude maailmas. Kuna seni kehtivate arusaamade põhjal toimivad kogu maailmaruumis olenemata galaktikate kaugusest samad füüsikalised seaduspärasused, siis ei pea Ergma eriti võimalikuks tähtede teekonna kauguselt saabuvaid külalisi. Samas ei varjanud ta ka teatavat kartust suuremat analüüsivõimet omavate intellektidega kohtumisest, millega võiks kaasneda hirmutavaid tagajärgi. Ergma tõi näiteks oletusliku ufonautide soovituse järsult poole võrra vähendada meie planeedi elanikkonda kuna rahva arvukuse mitmekordistumine hakkab ohtlikke tagajärgi tekitama.
Kui tõsiselt teadusliku lähenemise viisilt ja maailmavaatelisest küljest lähtuvalt suhtuda siiski UFO-desse, selleks tõi Lembit isiklikust kogemusest võetud näiteid ja neid jagus teisteltki. Ometi tõrgutakse sellest akadeemilisel tasandil laiema avalikkuse ees sõna võtma. Võimalik, et selgitused on lihtsamast lihtsamad ja arvatult kauged tulnukad eksisteerivad meie kõrval või meie jaoks nähtavat loodust läbistavalt inimestele tundmatus mustas aines ning ülihajusas mustas energiaväljas. Aga see on paljalt spekulatiivne kujutlus. Ent seejuures meenub taaskordselt Albert Einstein, kes on korduvalt mitmel erineval kombel toonitanud vajadust pidada kujutlusvõimet teadmistest isegi tähtsamaks. Loodetavasti ei pahanda selle mõttega austatud teadlast. Eks huvitab mindki koos Lembitu ja teiste huvilistega vastus kasvõi sellelegi küsimusele, miks suudavad tundmatud objektid arendada kiirust kuni paarsada tuhat kilomeetrit tunnis? Kuidas saab võimalikuks tundmatute objektide äkiline nähtamatuks muutumine ja juba mõni hetk hiljem uuesti nähtavaks saamine? Mis võimaldab väga suurtel kiirustel kulgemine ülivõimsaid kiirendusi ja hästi järske suuna muutuseid?
Küllap on põhjust nende põnevate küsimuste juurest tagasi pöörduda kohtumise algusteemade juurde, kus kõneks oli haridus ja mõelda sellelegi, miks praeguses Eestis on noorte õppurite seas huvi reaalainete vastu oluliselt vähenenud? Lahkudes jäi vastuseta ka küsimus sellest, miks Universumi kestvuse ajas inimkonna ea pikkust mõõtes saadavat välgusähvatusega võrreldavat hetkelist ilmumist täidab rohkem mõttetu kisklemine kui rahus olemine?
